Peipsi tint

Kuum ja rahulik

2012-02-11T10:40:00.000+02:00

Kui lapsed lõunaunne saavad pandud, võtab maad kuum pärastlõunarammestus. Kaks meist on alati golfiväljakul, täna Kristo ja Janek, homme mina ja Teele. Kangesti palav on siin. Ja see on nagu Eesti suvi, sest sääsed tikuvad tuppa kuuma eest varju ja kiusavad. Homseks lubab 33 kraadi kuuma. Suur aitäh inimesele, kes leiutas konditsioneeri, mis Eestis aitab külma ja siin kuuma vastu!

Praegu ei ole me veel midagi rabavat teinud, käisime shoppingul ja turul (oh, mis head toidulõhnad!!), aga plaanis on kindlasti minna elevandisõidule, teha paadiga üks tripp lähedal olevale saarele ja seal pool päeva olla. Samuti vaatame mõnel õhtul siinsamas lähedal asuvasse kunstnike külasse.

Taine tere

2012-02-07T18:29:00.000+02:00

Tere

Oleme teist päeva Tais, Hua Hinis, ilm on ilus ja muidu ka on hüpe miinus 30st pluss 30sse väga hea. Tundub lausa ebamaine kui kell 9 õhtul basseini sulpsata ja mõelda külmale.

Elame väikeses majakeses, kahjuks pole meil oma isiklikku basseini ja aed on tibatilluke, on kolme minuti jalutuse kaugusel nö kogukonna bassein ja seal ei ole kunagi kedagi! Ja ilus on ka see bassein.
Mehed käisid täna esimesel golfiringil, meie kord on homme. Praegu meil erilisi muid plaane polegi, tahame minna lastega elevandisõidule ja võibolla mõnda loodusparki ja randa,aga muidu vedeleme niisama, ujume ja puhkame.

Varsti uuesti!

Täna juba

2011-09-21T06:41:00.000+03:00

sanur

Eile hommikul tibutas vihma, justkui vihjeks, et ka siin hakkab peagi vihmaperiood. Soojust muidugi sellest vähemaks ei lähe, aga niiskust tuleb juurde.

Oleme pärast Java trippi hoidnud madalat profiili, käinud korra kohalikus shoppinguparadiisis Seminyiakis söömas ja "ostlemas" ning niisama logelenud. Täna õhtul kell 9 väljub lennuk taas Amsterdami ja sealt on juba natuke vaid koju minna. Kohe täitsa kahju on. Geesi pere on meiega nii ära harjunud, lastel on tore koos, kui nad just parajasti ei kakle asjade pärast... Siin on vahest päris lasteaed kohe :)

Aga kodus on muidugi ka tore, ehkki ma ei taha ette kijutada seda vihma ja külma. Muudkui loen ärevaid teateid sellest, kuidas kõik on haiged ja tatised ja ma vahest ei saa aru - alles suvi ju lõppes, kus on siis see paljuräägitud immuunsus ja vitamiin, mis suve jooksul peaks olema kogutud...
Oh jahh, tuleb rinda pista selle kõigega ja loota, et pääseme hullemast!

Varsti siis näeme!

Over and out

pilte ka

2011-09-15T18:02:00.000+03:00

reisikiri Javalt

2011-09-15T17:48:00.000+03:00

Oleme Javalt tagasi ja paras aeg sellest reisist väheke kirjutada. Asusime teele - Geesi ja Angelose pere, meie giid Rino, autojuht Robertus ja maja "Chief" (personaliülem-kokk-lapsehoidja) Nyoman. Esimese päeva sõiduplaan nägi ette, et ületame praamiga lahesopi ja jõuame õhtuks Gilimanuk'i, kus varahommikul matkame esimesele vulkaanile. Peatusime Kawah Ijen külalistemajas, väikeses tagasihoidlikus bambusmajadest koosnevas perehotellis. Hommikul kell pool 5 äratus, lapsed jäid Nyomani ja Robertuse hoole alla ja meie ronisime neljaveolisesse Jeepi, loksusime läbi nelgi, kohviistanduste ja tõsise džungli mäekülgepidi kõrgemale, kuni jòudsime rajani, kust autoga enam edasi ei saa. Sellele järgnes umbes poolteist tundi pidevat tõusu mööda tüütult järsku mäge kuni tipuni. Sealt avanev vaade alla kraatri väävlijärve ja sulfurikaevandusse oli nii otseses kui ülekantud mõttes hingemattev. Mis kõige rohkem õhku võtma pani, olid need inimesed, kes kaevanduses töötavad. Nad tulevad igal hommikul kella 5-6 paiku tööle, rühivad mäest üles, et sealsamas kraatrisse laskuda kus tossab puhas väävlimaak. Seal laadivad nad oma korvid erekollaseid maagikamakaid täis ja ronivad mööda kitsast ja ohtlikku rada taas kraatriservale ja siis jälle mäest alla. Igaühel neist on õlul umbes 80 kilo kivi. Nii käivad nad päevas üles ja alla kaks korda, sest rohkemaks ei ole jaksu. Seda on väga karm pealt vaadata, sest kui lihtne oleks tegelikult seda tööd natukenegi mehhaniseerida (vana suusalift), et need inimesed ei peaks sellist ebainimlikult rasket tööd tegema umbes 50 euro eest kuus. Aga siis muidugi oleksid nad lihtsalt ilma tööta ja nende kaks-kolm last ja naine näljas. Ja nad ei naerataks võibolla meile nii sõbralikult nagu Ali, kellega koos ülespoole rühkides jutule saime ja kelle taskusse seega ka väike lisakopikas sattus.
Allatulek oli jalgadele valusam kui tõus, kuid kui umbes kella 10 paiku taas lapsi nägime ja näljaselt oma lõuna sisse olime kaapinud, võis sõit jätkuda Bromosse, teise vulkaani juurde. Olgu kohe öeldud, et see sõit kestis ligi 10 tundi, ehkki vahemaa polnud pikk ja auto maitse oli kõigil suus, aga seda vaid seepärast,et roolis oli Rino ja mitte Robertus :) Järgmisel hommikul algas kõik samuti - kell 4.30 start, Jeep purunes, kiiresti uus asemele ja nibin-nabin jõudsime päikesetõusuks mäetippu, kust avanes vaade all vanas kraatris olevale tontlikule liivajärvele ja kraatri vastasservas olevale tossavale vulkaanile. Pärast päikese tervitamist ronisime alla ja sõitsime mööda seda tontlikku udu alla lebavat liivajärve kraatrile lähemale ja ronisime mööda vastaskallast üles tossavat auku vaatama. See oli kitsuke rada, mis sinna viis ja veel kitsam oli selle kraatri servake, kus mitukümmend turisti korraga kõõlus. Kunagi olid seal ka piirded olnud, aga nendest olid alles vaid betoonist kontsud...
Tagasi hotellis olime umbes 11 paiku, taas lõunasöök ja bussi nina keerasime nüüd juba Bali poole tagasi, ületasime praamiga lahe ja seadsime ennast sisse toredas rannaäärses spa-hotellis. Pärast askeetlikke, niiskeid ja külmasid mägedehotelle oli see lausa rõõm taas hilisõhtul soojal liival rannarestoranis head õhtusööki nautida. Hommikul sõitsime natuke eemale randa, kust paat viis meid korallriffile snorgeldama. Oh seda ilu ja elu, mis seal vee all vastu vaatas! See oli nii ilus ja lummav punkt tõsistele pingutustele mägedes.
Sõime rannas veel korraliku lòuna ja tagasi sõitsime läbi Bali mägede ning Sanuris olime kella 7 paiku õhtul.
Selle reisi ajal mõtlesime mitmeid kordi,kui keeruline ja kallis oleks sarnast reisi teha Euroopas. Meil oli tõeline õnn, et meiega olid kaasas giid Rino, Nyoman, kes hoolitses väikese Enki ja Ea eest ja autojuht (!) Robertus, kes hoolitses Alberti eest, kui meid polnud.
Sellega seoses jõudsin muuseas ka mõtteni, mida tahtsin juba mitu päeva kirjutada. Balilased on mingis mõttes "universaalsed inimesed". Nende oskus käia ümber lastega ja töökus on imetlusväärsed. Euroopa mõistes teevad nad seda nii vähese raha eest, et ainuüksi sellele mõeldes hakkab valus. Robertusel on kodus tudengist naine ja kaks last, kellest noorem on alles aastane, aga ta suhtub Albertisse nii siira rõõmuga, nagu oleks see ta enda laps. Ja samas töötab ta varahommikust hilise ööni (pärast tööpäeva villas sõidab ta veel taksot), et ta naine saaks ülikoolis käia, et neil oleks tulevikus veelgi parem elu. Nyomani lapsed on 16 ja 10 ja tema hoolitseb väikese Enki eest nagu see oleks tema kolmas laps. Muuhulgas on ta veel lihtsalt super kokk ja väga edasipüüdlik inimene. Tema pere on Ubudis ja kogu ta lapsepõlv möödus riisipõllul varahommikust hilisõhtuni ja vaatamata sellele, et ta oli väga andekas laps, sai ta koolis käia ainult 6 klassi nagu enamik kohalikke lapsi. Ja see oli tal hingel kuni siiani, mil ta on 37 aastane ja tal on lõpuks vòimalus minna edasi õppima ja ehk saada ka keskkoolidiplom! Ja see on kohalikus mõttes juba saavutus, mida saavad endale lubada vaid jõukamad.
Tahaksin nii väga, et kõik nende püüdlused läheksid õnneks.

Eilsest ja tänasest

2011-09-11T04:08:00.000+03:00

Ma ei ole varem kirjutanud, sest ei ole otseselt nagu põhjust olnud. Oleme Sanuris ja lihtsalt puhkame, jalutame rannas, ujume, sööme. Klassikaline lebo.
Eile sai Albert kahe aastaseks! Pidasime väikest sünnipäeva, tegin kooki ja igati tore oli. Ja just siis kui austatud sünnipäevalaps oli end mugavasti voodisse sättinud ning Une Matiga asju arutas, saabusid peokülalised ja algas ohjeldamatu kulinaarne lammutustöö india ookeani värskema toodangu kallal. Kala, kohaliku nimega Tinkiri, kes on väga hõrgu lihaga, leidis 14 väga tänulikku ja jutukat suud. Selle 15kilose Tinkiriga kohtusid Janek ja Angelos paar päeva tagasi 15meetri sügavusel vee all. Aga nüüd Alberti suurjoonelisest sünnipäeva peost. Külaliste hulgas olid kunstikaupmehed, mööblidisainerid ja tootjad, üks venelannast marketingidirektor ning meie kuulus sõber Made Wijaija, ühesõnaga igati värvikas ja passlik seltskond juubilarile. Pidu oli seekord istuvas stiilis, söödi palju, veel rohkem aga räägiti ja joodi, või vastupidi.
Täna algab pikk sõit Javale. 5-6tundi autoga Bali kirdeossa ja sealt tunnine praamisõit Javale" siis veel natuke ja jääme esimesse hotelli pidama. Sealt alusame varahommikul laskumist ja seejärel mäkketõusu (ei tohiks olla ohtlik vulkaan). Lapsed jäävad alla. Umbes 11ks oleme tagasi ja sõidame edasi järgmise vulkaani juurde. Seal läheb samamoodi nagu eelmisel ja kolmandal hommikul sõidame taas Bali suunal, plaanis on teha neljandal päeval Bali rahvuspargis peatus, et snorgldada. Seal pidi olema üks kenamaid kohti selleks. Eks näis, kuidas lapsed vastu peavad, aga usun, et ei tohiks olla midagi hullu. Meil on renditud väikebuss ja mägedes liigume giidiga ja jeebiga ning kondijõul. Ilma giidita vulkaani otsa ei lastagi, nemad teavad millal midagi viimati purskas või mida mägi eile hommikul kell 6 tegi, kas nohises, norskas või vaikis niisama. Pärast seda jääb meile veel nibin nabin nädala jagu päevi, et taastuda enne kojusõitu.

Nädala pärast taas!

Natuke kultuurijuttu

2011-09-06T16:07:00.003+03:00

Nii Ubudis, kui siin Sanuris näeme taevas pidevalt lendamas tuulelohesid. Ja nitte niisama mingeid rombikujulisi lehvikestega multifilmilohesid, vaid suuri, mis ka kilomeetrite taha paistavad. Juhuslikult võtsin kätte ajakirja Bali Now! , kus neist oli kohe pikemalt juttu.
Lohekultuur on siin sama suur ja tugev kui igasugune jumalate kummardamine, sest need on lihtsalt omavahel seotud. Iga lohe, mis ehitatakse, saadetakse taevasse sooviga paluda jumalatelt õnnistust ja head saaki. Neid lohesid teevad sageli terved sugukonnad mehi või töötavad ühe lohe kallal terve küla mehed. Lohed on enemasti kolme värvi- mustad, valged, punased, sest need on siin pühad või nö sakraalsed värvid, mida kohtab igal pool templite juures, sarongidel ja muudes igapäevakohtades nagu laudlinad jmt. Iga värv tähistab ise jumalat - must Vishnut, punane Brahmat ja valge Ishwarat. On auasi teha lohe nii perfektne kui võimalik. Nende suurte monstrumite transportimine on omaette vaatamisväärsus. Eile sattusime mere ääres peale kuidas 6-7 mees pluss autojuht vedasid veoautoga oma 10 meetri pikkust lohet, mis igas otsast üle autokasti serva lipendas. Lohede pea on tavaliselt linnu oma, mis vahel peidetakse omakorda draakonipea sisse. Lohe saba võib olla kuni mitusada meetrit ja need siis on nö ühenduslülid maise elu ja jumalate vahel.
Kaks korda aastas korraldatakse Balil lohefestivali (üks oli just augusti alguses), mis on suured pidustused, parima lohe võistlused ja tseremoniaalsest muusikast tulvil.
Ühesõnaga, suured ja väikesed poisid lennutavad põllul üksteisevõitu mänguasju :)
Aga vaatepilt on ilus, sest mina olen korraga taevas kokku lugenud oma 20 lohet, kujutlege, mis siis veel pidustuste aja võib olla!

Galerii

2011-09-05T17:20:00.003+03:00

Selle galerii üleslaadimine oli siinse aeglase interneti tõttu lausa tundidepikkune kogemus, nii et vaadate seda kohe MITU KORDA!!!
Ma lihtsalt kommentaare lisada ei jõudnud enam, sest uni on magusam :)

https://picasaweb.google.com/mariannereimal/September22011

Sanur, bassein ja plaanid

2011-09-02T17:02:00.002+03:00

Geesi villa on perega peatuseks suurepärane koht. Avar õue-elutuba ja magamistoad, millest igaüks viib mööda sopilisi ruume edasi vannituppa. Siin on korralik 18 m bassein, mida iga päev nautida (ilm on päikeselisem ja palavam --loe:räigelt kuum--kui Ubudis eelmisel nädalal). N ii et ilma selle veeta ei tahaks õues ollagi.
Eile oli 1 september. Esimene koolipäev kõikide Eesti laste jaoks. Geesi ja Angelose lapsed - 4ne Ea ja 1a 10k Enki käivad koahalikus rahvusvahelises lasteaias, kuhu saab igaüks väikese tasu eest kolmeks tunniks oma lapse jätta. Umbes pooled seal on püsivad käijad ja pooled ajutised. Nii läks ka meie Albert 1. septembril "kooli" (Prantsusmaal ei ole eraldi mõistet lasteaed) ja nii lihtsalt öeldakse ka siin -kool. Alguses lauldi kõik koos umbes 10 minutit ja siis jagunesid rühmad eraldi" Albert oli koos Enkiga samas rühmas ja umbes 5 lapse peale oli neil 2 kasvatajat. Meie Angelosega läksime kohvikusse juttu rääkima ja kogu see aeg oli mul nutt kurgus. Muidugi on Albert hoidjaga olnud pikki päevi, aga seekord oli kuidagi teisiti. ma ise põdesin, sest lastekollektiivi ei ole ta üksi jäänud, saati siis veel inglisekeelsesse... Tema oli umbes 2 minutit nutnud ja siis mängu alustanud. Kui lastele järgi läksime, anti meile kaasa üks värvikriidiline solgerdus ja üks kleepimistöö, mille minu väike beebi oli koos kasvatajaga teinud! Pisar tuli silma. Albert istus rõõmsalt tädi süles ja seletas tähtsa näoga midagi.

Need päevad, mis me siin Geesi juures veetnud oleme, on lisaks niisama logelemisele kulunud ka plaanide arutamisele. Angelos kui tohutult kirglik allveekalur on Indoneesias praeguseks juba päris paljudes kohtades käinud ja talle tuli hullumeelne mõte minna kõik koos Kai saartele, mis asuvad koos Maluku saarega siit veel kagupoole Papua Uus-Guinea külje all. Kaardil on nende kohtade peal vist vaid mustad täpid, nii väikesed on need, aga saartel on kilomeetrite kaupa puutumatut, inimtühja piltpostkaardi randa. Lonely planet on oma randade edetabelis selle saare rannad top 10sse sättinud ja ma ei imesta, miks
http://en.wikipedia.org/wiki/Kai_Islands
Kahjuks küll läheks kogu killavooriga sinna sõitmine liiga kalliks, sest see on üsna kättesaamatu sihtkoht ja lennupileteid ja öömaja autojuhtidele, lapsehoidjale ja ka lastele ei suuda me ka neljakesi kinni maksta. Muidugi oli argument ka see, et seal siiski esineb malaariasääski ja me ei ole selle vastu vaktsineeritud.
Niisis tuli Angelosel kohe taskust plaan B, läheme Javale vulkaani otsa ronima ja pärast seda Bali rahvusparki. Kõik see on oluliselt lihtsam (korraldamise mõttes muidugi) ja odavam. Ja ilmselt me nii teemegi meie reisi lõpupoole, sest kõik asjad vajavad planeerimiseks aega.
Homme läheme aga Nusa Dua-sse nö moodsat Bali vaatama. Seal on kõikidel maailma suurimatel hotellikettidel oma hotell ja terve rannik on neid täis pikitud, ilmselt saame kena arhitektuurielamuse. Pärast seda vaatame sealsamas lähedal Bali kõige olulisemat Uluwatu templit ja naudime rannas hiiglaslikke surfilaineid.

Like monkeys in the Monkey Forest

2011-08-30T10:10:00.001+03:00

Muidugi olen ma täna jälle tohutult maitsva õhtusöögi võrra rikkam (pool parti leidis koha mu maos) ja tohutult raske on niimoodi kirjutamisele keskenduda.
Oleme kaks päeva ringi sõitnud. Eile käisime kõigepealt kohas nimega Elephant Cave. Originaalis Balil elevante ei ela, tähendab pole kunagi elanud. Arvatakse, et see koobas on nime saanud lähedalasuva jõe järgi, mis olla kunagi elevantidega seotud (?). Legend räägib, et selle koopa olla uuristanud keegi müütiline tegelane oma sõrmeküüntega (olgu öeldud, et sellele imeküüntega tegelasele omistatakse siin teisigi objekte). olgu sellega kuidas on, kivitempel on siiski pühendatud tarkusejumalale ja selle sees on ühes seinas suur mehe suguelund ja teises seinas suur naise oma. Küllap see tarkus nendest kohtadest siis tulebki...
Meie teekond jätkus Danah Lot templisse, mida tuntakse ka päikeseloojangu templina. Sattusime sinna mõõna ajal ja seepärast õnnestus meil ligi pääseda ka pühale allikale, millest üks munk meid siis ka kastis ja näputäie riisiteri otsaette pani. Ja muidugi lille ka kõrva taha. Balil on peeaegu igal nädalal mõni tseremoonia jumalate auks. Neil on jumalaid igaks elujuhtumiks - muidugi riisijumal, tarkusejumal, armastuse jne ja lisaks veel autode, rollerite ja muude moodsate asjade jumalad, keda tuleb austada. Nii et selliste tseremooniate rongkäikude tunnistajaks võib kogu aeg sattuda, aga templisse sisse muidugi turiste ei lasta.
Meie kolmas peatus oli Bali Safari & Marine Park. Puhas pereüritus, kus on lastega tore. Isegi nii väikesega nagu Albert. Käisime pooletunnisel bussisafaril, nägime väga palju loomi väga lähedalt ja sõitsime kolmekesi elevandiga ja lõpuks sai Albert ka basseinis liguneda, sest seal oli väga korralik veekeskus. Albert räägib ikka veel kuidas me tegime "tsuhh-tsuhh" ja nägime looma nimega "tiike".

Täna startisime põhjapoole. Oma kahetunnine sõit mägedele järvede juurde. Lihtsalt imelised vaated!!! Käisime taas ühte templit vaatamas, mis on ehitatud vette.
Pärast külastasime hiiglastikku Bali botaanikaaeda. See on kohalike hulgas ülipopulaarne paik eriti nädalavahetustel, kui võetakse kaasa söök ja pallid ja pere ja chillitakse terve päeva. Täna oli esmaspäev, rahvast oli mõnevõrra vähem, aga turiste mitte ainumastki, nii et võite arvata, kuidas mõjusime meie oma valge nahaga! Meiega sooviti pildistada, kõik üritasid tähelepanu püüda ja lòpuks piirati Albert sisse kolme-nelja indoneesia plika poolt, kes teda üksteisevõidu kudistasid, naerma ajasid, sülle üritasid saada ja nii edasi. Ja täiskasvanud ikka ka! Tuli patsiga onu ja tegi nalja nii et naera püksid märjaks. Albertile tundus selline asjade käik õnneks meeldivat, sest ta huilgas naerda ja sellepale naersid teised veel enam. Lòpuks tegid kõik plikad talle järgemööda põsemusi ja kolistasid kastiautoga koju.
Ja nii meiegi.
Homme oleme viimast päeva Ubudis, teeme rahulikuma shoppingupäeva ja kolmapäeval kolime Sanuri Geesi pere juurde. Seal oon bassein, hoov ja liivakast :)

Today's spesial (lugeda nagu on kirjutatud)

2011-08-28T04:50:00.003+03:00

märkuseks - see on juba paar päeva vana kirjutis, pole olnud võimalust tulla internetti, kuna sõida,me ringi, aga siin ta on.

Tänane päev on möödunud kulinaarsete naudingute tähe all. Ja õigupoolest eilne ka. Janeki klassiõde Geesi, kes meid siin võõrustab, on siin elanud juba veebruarist saadik ja teab headest kohtadest juba nii mõndagi. Eile käisime kohas nimega Murnis Warung. Tänavalt vaadates on kõik kohad putkasarnased, aga sisse minnes avastad täiesti uue maailma! Murnis näiteks oli putka taga neljakorruseline terrassrestoran, mille kõige ülemine korrus oli nö 0 korrus ja kõik ülejäänud laskusid mööda järsku treppi allapoole kuristikku, mille põhjas voolas jõgi. Vaatamata sellele, et meil oli Albert kärus magamas, tassisime ta koos ühe teenindajaga alla kõige alumisele terrassile. Muuhulgas saime treppe pidi alla laskudes teada, et sel hallil ajal kui meie teeninadajal oli laps väike, ei olnud titekärusid ja temal käsi kogu aeg valutas last tassides. Sellised lihtsad inimesed.

Balilased söövad palju kala ja kana. Kohalikud restoranid pakuvad turistidele alati ka nö harjumuspärast toitu nagu lasanje ja caesari salat, aga me muidugi oleme võtnud eesmärgiks süüa ikka kohalikku kööki.
Lõunasöögile viis Geesi meid ühte luksushotelli mille väravas otsiti auto pommidetektoritega läbi. Meiega olid veel Geesi prantslastest sõbrad. Hotell oli imeline nagu koik siin, aga veel 10 korda parem, hunnitu vaatega endistele riisipõldudele ja sügavasse orgu, mille põhjas voolas mäslev jõgi, mis kandis kiljuvaid raftinguturiste.
Toit oli seal samuti 5 tärni vääriline, maitsestamisks kasutavad balilased palju röstsibulat, sidrunheina ja chillit, jookidesse panevad paju laimi ja ingverit. Ja kui juba söögikohtade peale jutt läks, siis see paik, kus me internetis käime - Soma, on samuti tore väike öko-taimetoidu kohake. Kahju, et Albert seda veel hinnata ei oska...

Natuke ka Ubudist, kus hetkel oleme. Ubud on Bali saare nö kunstnike ja boheemlaste küla. Neid galeriisid ei suuda kokku lugeda, mis siin on. Kõik püüavad kuidagi ära elada, kes taksojuhina, kes kunstnikuna. Aga inimesed on oma lihtsa ja vaese elu juures nii õnnelikud. See on nii tervendav vaheldus nö vanale euroopale, kus kõik kipuvad pidevalt virisema. Ok, ilma üle viriseda ok ok :) Ja nad armastavad tohutult lapsi! Albert saab väga palju toredat tähelepanu, kõik teenindajad kudistavad ja tahavad temast pilti teha.
Muidugi on siin üsna räpane ja jubedatest võimatutest kõnniteedest ma parem ei räägigi, aga seda haisu varjavad need hindud osavalt viirukitega. Igal hommikul panevad nad oma poe või restorani ette trepile palmilehtedest keeratud mini-kandikud, millel riisiteri, lilleõied ja suitsev viiruk. Teenindaja jalanõud seisavad samuti ukse taga. Õnneks ei nõuta sama turistidelt.

Homme ja ülehomme on meil autojuht. Sõidame vaatama meresafari parki, mis pidi lastele väga meeldima. Iseasi, kas Alberile sellest midagi meelde jääb. Siis on plaanis sõita rohkem sisemaale ja õhtul on Geesi ja Angelose villas suurem pidu.
Ausõna luban, et pilte tuleb ka varsti.

Puhkus algas vihmaga!

2011-08-25T14:55:00.001+03:00

See on peaaegu, et nali. Kui hommikul Oma cottage'i terrassilt õue vaatasime, sadas imepeenikest vihma. Õnneks klaaris ruttu ja nuüüd naudime palavat suveilma, tuuleke paitab ja rollerid mürisevad.

Mõtlesin tükk aega, kuidas alustada, aga ei leia kuidagi sõnu. Ja endiselt on peal suuremat sorti lennuväsimus, väike Reimal ja suur ka magavad hambad laiali.
Meie esimene peatuspaik on Ubud, peatume Agung Cottages nimelises kohas. See on väga Balilik, askeetlik, aga väga romantiline, sopiline, suhteliselt vaikne, arvestades, et see asub kesklinnas ja siin on tohutult erinrvaid taimi, mis meil kasvavad vaid potis.

Esimene mulje ongi romantika. Mõni ime, et siin liiguvad ringi keskealiste üksikute naiste asemel (jah, ma olen filmi näinud:) paarikesed, sest kõik suuremad hotellid pakuvad pulmateenust. Või vähemalt honeymoon special'it.
Võibolla tunglevad need üksikud daamid Ketut'i terrassil, nagu Lonely Planet vihjab. Seda Ketut'i tunnevad siin nüüd kõik.

Aga meie laes jooksevad sisalikud, räästa all pesitsevad linnud ja aias õitseb mäekõrgune rododendron. Kõik Ubudi mehed on taksojuhid ja kõik inimesed armastavad lapsi. Kui internetti jõuan, ehk siis ka mõned pildid.

Aeg vihmavari nurka visata

2011-08-22T16:27:00.002+03:00

Tulin täna lapsega töölt ja jäin täiesti ebanormaalse vihma kätte. Olin ainuke jalakäija! Seisin kõige paksema võraga puu all ja vaatasin kuidas tuliuue vihmavarju õmblused lekkisid. Laps magas kärus õndsa und samal ajal kui möödasõitvad paat-autod laks ja laks lompidest meid kastsid.

Mõtlesin, küll on hea, et me homme varahommikul lennukisse läheme ja 24 t pärast juba Balil päikest vaatame.

Niisiis kuna sa, kallis lugeja, oled siia sattunud, siis järelikult olen sulle andnud lingi. Tere sulle, kui oled siin esimest korda! Ja kõigile teistele tere tulemast tagasi. Püüan jõudumööda siia kirja panna minu, Janeki ja väikese Alberti reisihetked.

Teateid Kemerovo oblastist

2011-04-10T15:21:00.002+03:00

Ehk Kemerist, Türgist.

Olen esimest korda lapsega üksi reisil. Siiani pole väga katastroof olnudki, aga siiski ma arvan, et üksi ma seda koormat enam ette ei võta. Vähemalt mitte pooleteise aastase lapsega, kes tahaks kõike, aga ei tea elust veel midagi.
Eile hilisõhtul jõudsime hotelli ja nüüd oleme pärastlõunast rammestunud. Päikest on vahelduva edauga, hetkel on umbes 21 kraadi, pilve all on jahedavõitu. Ega Alberti kõrvalt eriti niikuinii basseini ääres päikest võtta ei saa.

Hommikul käisime rannas, kiviklibune rand ja avastasin et a pole mitte ühtegi paari normaalseid plätusid kaasa võtnud, aga ünneks on olemas hotellipood!

Mõned pildid ka siin:

https://picasaweb.google.com/mariannereimal/Turgi1#

Kuku!

2009-11-19T23:30:00.000+02:00

Mõtlesin, et tulen ehk tagasi. Albert nagu soovitas.
ma mõtlen korra selle üle.

Kodu-kodu

2009-03-07T16:12:00.004+02:00

No vot. viimane sissekanne jäi tegemata, sest hotellist kadus nett ja siis läks juba pakkimistega kiireks ja nüüd - oleme me juba kodus. Aeg on sassis, uni on sassis, aga kodus on hea!

Tegelikult jäid üles panemata veel mõned viimased pildid, mis leiad siit!

tore, kui kaasa elasite, nüüd ma pean lausa mõtlema, mis ma järgmisena kirjutan ;) Eks uudiseid ole ikka...

me oleme täitsa elus

2009-03-04T07:48:00.003+02:00

külm on meid lihtsalt ära võtnud. No eile oli ikka raju ilm, lörtsi ja lund sadas terve päeva ja tuul oli kole, nii, et tegime shopingupäeva,- kiirelt poest poodi.
Täna oli päike, aga veel külmem, mis oli aga siiski talutavam. Kuna valgus oli ilus, läksime täna Rockefeller Centeri katusele panoraami vaatama ja pärast seda sõitsime Vabadussamba juurde. No mega turvakontroll, skänniti ette ja taha igatepidi.
Tegelikult oli see tore, väike laevasõit ju ka.
Kuna täna oli Risto sünnipäev (ristoga kolmekesi me siin hängime), siis sel puhul otsisime üles Tribeca Grilli, mille omanik on härra Robert de Niro, kes ka ise paar korda kuus sealt läbi astuvat. No täna eda ei olnud, aga nurgas nosisid tagasihpoidlikult oma toitu üks suurte vuntsidega vanahärra oma provvaga. Temas tundsime äta omaaegsete politseiseriaalide kangelase, kelle nime ma siinkohal ei tea, aga kelle nägu on täpselt sama. Pärast tegid kõik teenindajad nendega koos pilti!
Siis suundusime veel korra poodi ja praegu tulime külmast võetuna tagasi.
New Yorgist on raske kirjutada - siin on kõike nii palju ja veel rohkem. Valikuid, inimesi, prahti, tossu, taksosid jne.
Paar päeva veel ja hakkamegi koju tulema. Juba tahakski, kui aus olla. Külm on nii väsitav (eriti pärast Miamit), aga ega meid Eestis parem ilm ei oota. Õnneks on juba üige varsti soojem ja päikeselisem!

Vaata seda ka.

Tagasi talve

2009-03-02T06:04:00.003+02:00

Niisiis oleme tagasi talves. Sooja vaid paar kraadi ja täna hakkas lörtsi sadama. Ega päikest ka ei ole. Eile, kui New Yorki jõudsime, siis korra näitas end, aga muidu valitseb hämarus. Selle eest on meil vähemalt patareid mõneks ajaks laetud ja himu linna avastada suur. Juhuslikult on meil siin ka üks tttav, kellega koos avastusretkel oleme. Paljud on vist juba New Yorgis käinud ja teavad selle linna intensiivsust ja kõik väidavad justkui ühest suust, et linn väsitab paari päevaga täitsa ära.
Täna jõudsime kiigata Chrysler Buildingut, Brooklyni silda (millest üle läheme mõni teine päev) ja käisime Ground Zero-l ehk endiste kaksiktornide juures. Praegu käib seal vilgas ehitustegevus ja kõik on barrikadeeritud, aga see auk on ikka võimas. Ma ei suuda ette kujutada, mida need inimesed, kes sel hetkel seal juures olid või kõrvalmajas töötasid, pidid tundma ja nägema. Kõik inimesed, kes kaksiktornide juurde jõuavad hakkavad nagu iseenesest mõtlema, kus nemad sel hetkel olid. Mina mäletan, et olin Tartu-Tallinn bussis teel tööle, kui mu toonane ülemus helistas ja ütles, mis juhtunud oli.

No vot. New York on nii hõlmamatu suurus, et seda nüüd nii paari lõiguga kirjeldada ei saagi kohe. Igatahes on meil mõned kohustuslikud vaatamisväärsused plaanis - vabadussammas, moodsa kunsti muuseum, Soho ja kui jõuab siis TriBeCa. Ja veel igasuguseid kohi vaja näha.

Ohh jah. Telekas jookseb Symbicorti reklaam, kus kopsud jalutavad ringi ja on õnnelikud...

Panin üles mõned esimesed pildid NYCist, palun vaadake ka!

Täna

2009-02-28T16:49:00.001+02:00

Täna

Everglades ja Key West

2009-02-27T03:49:00.003+02:00

Oehh, kaks päeva möödas ja need täis tihedaid elamusi.

Eile võtsime ette pika tee Evergladesi rahvusparki. Seekord otsustasime hoiduda igasugu paadi ja safaripakkumistest ning vältisime alligaatoriparke, kus kodustatud krokudel inimeste rõõmuks lõugu lahti hoitakse. Öäkk. Otsisime üles matkarajad, jalgrajad ja kõndisime. Ega neid radu seal niipalju polegi, aga soo on tohutu suur, või nagu indiaanlased ütlevad "vesine heinamaa". Sest kuival ajal on enamus pargist justkui heinamaa ja praegu oli just õige aeg parki külastada. On kuiv periood ja kõik elukad on koondunud vee lähedusse. Ja just vete äärde on rajatud jalgteed.
No niipalju alligaatoreid ei ole ma eluski näinud, kõik kohad kubisesid neist ja mõni oli lausa käeulatuses. Kes katsuda oleks tahtnud, see muidugi oleks kaotanud lisaks 5000 dollarisele trahvirahale ka tõenäoliselt käe, sest igasugune loomade ja lindude toitmine, ja tülitamine oli rangelt keelatud. Siiski olid mõned kotkad suht julged ja jalutasid nagu vanad mehed kõnniteel.
No nii äge! Ma kujutan ette kui äge oleks siin olla lastega kes juba matsu jagavad! Tõeline elamus. Tegin hunniku pilte lindudest, kes vee all ujusid ja kala püüdsid ja kes end niisama kuivatasid.
Jaurasime seal pargis päris jupi aega, enen ui alustasime veel pikemat teed USA lõunatippu, Key Westi. Selline huvirtav fakt, et Kuuba on Key Westile lähemal kui Miami!

Kuna meil mingit ööbimist ei olnud, aga jõudsime suht hilja, siis otsisime endale ulualuse. Täiesti juhuslikult jäime hotelli, milles pidada töötama ka kaks eestlast! Key West on kõikige teiste Key-dega võrreldes uskumatult elav koht. Natuke arhitektuurilt meenutas New Orleansi ja õhtune vaib oli umbes sama, aga mitte nii pidune ehk.
Muhe koht! Kuna mul oli terve õhtu hirmus peavalu, siis õhtule eriliselt ei panustanud. Aga tänane päev kulus chillimisele. Hommikul väikesed päikesevannid ja bassein ja siis uitama. Olin lugenud, et Key Westis on päris mitmed aastad elanud Hemingway ja tuiasimegi tema majamuuseumi. Üks asi, mis seda iseloomustab, on kassid. Hemigway oli suur kassiarmastaja (lisaks tema naistelembusele) ja tal oli kuue varbaga kass, kelle väidetavad järeltulijad nüüd kõikjal majas ja aias ringi jõlkusid ja ennast kui kuninga kassid tundsid. Neid oli tõesti igal pool! Aga ägedam kui maja ise, oli tegelikult aed. Hemingway olla rohkem aega pühendanud betoonist basseini ehitamisele kui kirjutamisele, ja see ehib ilusasti tema troopilist aeda. Ohh jahh, see troopiline kliima on ikka üks äge asi, miljon erinevad suuruses, paksuses, tiheduses ja värvi taimi, põõsaid ja puid, tahaks nad kõik kaasa tuua ja laiali kinkida. Või omale kuskile teha toopilise aianurga :D

Pärast Hemingway maja kiikasime üle tee asuvasse vanasse Key Westi majakasse, ronisime tippu ja üritasime Kuubale vaadata, aga vist ei näinud...

No vot. Siis oli kell juba niipalju, et aeg Miamisse tagasi tulla ja siin me nüüd jälle oleme. Homme anname auto ära.
Vaata siit ka!

Tänand ja eilend

2009-02-25T06:42:00.003+02:00

Palju õnne kõigile meie kalli Eesti sünnipäeva puhul! Lõpuks leidsin ka hetke, et Presidendi kõne ära lugeda, sest kahjuks jah, vastuvõttu ei näinud ju, aga pildid olid ikkagi ilusad.

Eile rentisime auto ja olime plaani võtnud sõita Key Westi. Aga autorent oli hullumas ja pidime oma autot ootama kaks tundi ja lõppkokkuvõttes ei saanud ikka seda, mida tellisime. Aga see selleks, auto oli ikkagi ok, mingi Dodge.
No asusime siis teele ja tuli välja, et Key Westi on hiiglama pikk tee, palju pikem kui kaardi pealt tundus ja teeremont oli ka veel, nii et jõudsime Key-de (need väiksed lõunasaared) läbimisel kõigest poole peale. Siis tuli teha väike toidupeatus. Leidsime ühe peene spa, mille ainus lahtiolev toiduasutus asus tuulisel rannal ja seepeale võtsime kosutuseks tervislikud spaaburgerid :D

Kui õhtul tagasi linna jõudsime, oli Eestis juba 24nda veebruari öö ja oli aeg hakata tähistama Vabariigi aastapäeva. Selleks puhuks oli sõprade kohvris Eestist kohale lennanud meid tervitama must leib ja Eesti juust, mida Florida värskete maasikatega koos hea maitsta lasime. Pärast väikest tervitusshamppi siirdusime linna siinseid hiigeltoiduportse hävitama. Retk oli edukas.

Täna hommikul aga sõitsime Fort Lauderdale'i ehk natuke põhjapoolsemasse linna, kus on palju ilusam rand kui Miamis, Kahjuks ei nõustunud ilm meiega rõõmu jagama ja tuul puhus palmid viltu. Erilist päikesevõtmist seega ei toimunud ja lõpuks jalutasime niisama ringi. Katu ja Kert siirdusid külla ja meie vurasime oma valge Dodge'iga pärast väikeseid peatusi tagasi Miaami.

Homme aga stardime lõpuks Everglades'i. Eks näis, mis seal siis juhtuma hakkab.

Mõned uued pildid on aga siin!

tere jälle tibud

2009-02-22T04:22:00.004+02:00

Eile ei jõudnud miskit kirjutada, sest jube väsimus tuli peale.
Oleme kolinud. Piltidelt võib siis vaadata, et meil on selline väike korter-hotell. Siin on kõik olemas va pesumasin ja me käisime poes ja tõime endale hunniku süüa, sest väljas söömine mõjub tegelikult rahakotile laastavalt, kuigi me seda endale ikka lubame.

Täna võtsime ette linna bussi ja paadituuri. Mis oli täitsa hea mõte sest, sõitsime läbi teised Miami linnaosad - Coconut Grove'i, Coral Gables'i, Miami kesklinna ja siis läksime paadiga saarte vahele kuulsuste kinnisvara vaatama. Eks sellesse tuleb suhtuda kerge ettevaatusega, sest paljud kuulsused küll omavad kinnisvara Star's Islandil, aga ei ela seal. Te kujutage ette kui iga päeva kümned paadid, skuutrid ja väikelaevad teie majast mööda sõidaksid ja pildistaksid. Aga kinnisvarapaigutusena on need väga peened paigad. Mul kõik meelde ei jäänud, aga uues galeriis kirjutasin üles niipalju kui meelde jäi.

Kuna täna oli veits tuuline, siis sain vist natuke külma, sest see koht, kus kunagi oli parem kurgumandel hakkas koju jõudes valutama ja kael on ka kange. Ja ohatis tuli ka ninna. Õnneks võtsin ma kodust kaasa astelpaju ja mee kurgumiksi, millega maiustan.
Nüüd me oleme kodus ja vahime silm punnis golfikanalit (nagu igal õhtul :). järgmise nädala kolmapäeval teeb oma comebacki Tiger Woods, kes on aasta aega põlveoperatsiooni tõttu pidanud mängust eemal olema ja tema tagasitulek on siinses meedias grandioosne sündmus. Isegi vanameister Samuel L. Jackson on tema tagasituleku kampaania jaoks reklaamis esinenud! Küll on cool mees!

Nüüd tuleb väike rubriik huvitavat juttu mu emale ja Annelile. Räägime ravimireklaamist, mis on raju. Siin ei reklaamita lihtsalt mingeid süütuid toidulisandeid vaid ikka korralikke retseptiravimeid!! Astra Zeneca ja Lilly on põhilised tegijad, ma vaatan. Südamerohud, astmarohud, kolesteroolirohud ja muidugi "tegijad" nagu Cialis (kes ei tea, siis see on Viagra konkurent, millel nüüd on välja tulnud "igapäevane pill"). A noh, seadus kohustab neid ütlema ära kõik kõrvalmõjud ja kaasmõjud, mis võivad tekkida ja milliste haiguste põdejad ei tohi tablasid võtta jne. Nii, et reklaamid on pikad ja põhjalikud ning mulje jääb, et siinpool ookeani on patsient targem kui arst. Sõnum on ikka "küsi oma arstilt" või "räägi oma arstile sellest uuest rohust" jne. Suht õõvastav. Ühesõnaga ma pidin selle siia kirja panema kõik.

Aga homme lubatakse kuuma ilma ja me lähme beachile päikest võtma ja siis autorenti ja sebime endale auto, millega lõuna pool asuvasse Key Westi sõita. Ja siis on plaanis veel Orlandosse kiigata, kus on Universali stuudiod, võibolla ka Kennedy kosmosekeskusesse ja muidugi Evergladesi loodusparki.

tervituskaart

2009-02-20T08:03:00.004+02:00

veel pilte siit

2009-02-20T07:15:00.002+02:00

Internetiga oli terve päev mingi jama, et tuju kirjutada läks kohe ära. Nüüd pärast mitut katset lõpuks ühendas end ära.

Aga millest ma kirjutada tahtsin??

Ilmselt tänasest päevast...

Miamis on käimas Food&Wine Fest. Suur toidu ja veinifestival, kus on kohal tippkokad ja veinimeistrid üle ilma. Euroopa näikse siin olevat üldises plaanis väga IN ja otse loomulikult on siin koos võiks öelda saja ringis igasugu spetse. Käisin täna nende kodukal asja uurimas. Festival koosneb kümnetest erinevatest üritustest, alates proffidele mõeldud veini ja toidu sobitamise workshopidest ja erinevatest piirkondadest pärit veinide võrdleva analüüsi seminaridega lõpetades peredele ja lastele mõeldud Kelloggsi ürituste ja tervisliku toitumise seminaridega. Seda on ameeriklastele kindlasti tarvis. Leidsin isegi sellise, kus räägitakse, mida oleks kõige targem pohmellihommikutel süüa ja juua...
Loomulikult on igal õhtul pidulikud õhtusöögid, kuhu saavad ka lihtinimesed pileteid osta, keskmiselt maksavad need umbes 200 dollari tuuri, aga kõige krooniks on tänaõhtune 1000 dollariline "pääse" õhtusöögile, mille korraldajaks on sisuliselt Hispaania Kuningriik ning riigi esimene paar on loomulikult kohal. Uskumatu, kui palju üks riik panustab oma toidukultuuri ja üleüldse riigi PRi heaks. Hispaaniast rääkides oli festivali külaliste nimekirjas muidugi ka Torrese veinimõisa üks omanikke. Aga ka näiteks selline Ameerika koduperenaiste iidol nagu Martha Stewart!

Ka meie tegime omale täna toreda lõuna. Läksime uurima siinse hotellinduse tippsaavutuse Delano kööki. Juba ainuüksi hotelli (mille üks omanikke on ka Madonna!) sisekujundus oli täielik elamus, toidust rääkimata. See oli igat rohelist dollarit väärt!

Ma ei tea, kas on see foodfest või mis, aga mingi megahulk ilusaid autosid on linna siginenud. Igal hommikul kui me välja läheme on meil Janekiga esimeseks teemaks autod. Rollsid, ferrarid, astonid, maseratid jne, kõigiga on vaja silma nuumata (sest Top Geari me ju niikuinii reisi ajal ei näe :) ja siis me tolknemegi mööda kõnniteid ja vahime nagu lapsed kommipoes ja lubame üksteisele, et kui me rikkaks saame, siis me ostame üksteisele selle ja tolle auto :D

Täna juhtus veel üks imeline asi - Victoria's Secreti poes oli ale. Ma vist rohkem sellest ei räägi.

Tagasi jalutades sattusime peale väikesele intsidendile kuidas üks gei teise maha jättis. Rinaldo jooksis mööda tänavat ja tema meestuttav hüüdis talle järele: "Rinaldo, anna andeks! Oota! Me kõik teeme vigu!"

See armas vahejuhtum tegi kohe tuju heaks!

päike ja palmid

2009-02-19T00:50:00.003+02:00

Tere taas, pärast väikest pausi olen taas arvuti seifist kätte saanud ja hakkan jahuma.

Patrick, meie B&B peremees saadab kõikidele New Orleansist tervseid!

Nüüd oleme aga juba Miamis ja ilm on ilus. Eile oli veel natsa jahedavõitu, aga täna hommikul pärast hommikusööki kobisime üles katuseterrassile ja lasime päikesel ennast oma mõned head tunnid silitada. Miami South Beach on paar samu üle tee ja muidu ka, meie hotell on Art Deco kvartalis ja tunne on nagu Miami Vice'i seriaalis.

Toit on siin kallis ja seda on palju, kokteilid kallid, aga selle eest HIIGLASLIKUD, autod on suured, suuremad kui Eestis ja siin on raudselt suuremad autopeded kui meil. Naised on suurte tissidega ja pensionärid on lõigatud nägudega. Bling-Bling paradiis nagu CSI Miami.

Praegu kohe ei oskagi midagi rohkem öelda. Sellest Miami ajast tulebki rohkem selline rannapuhkus ja pärastpoole lähme Evergladesi ja saame siin mõnede sõpradega ka kokku, et Vabariigi Aastapäeva tähistada. Kahju aint, et paraadi ja vastuvõttu ei näe..

Vaata esimesi pilte ka

HOMME

2009-02-17T05:01:00.001+02:00

ic ic

2009-02-17T04:12:00.003+02:00

Viimane õhtu.
Me oleme Janekiga ennast täis söönud nigu põrsad - käisime mr B bistroos jälle. No pagan küll on hea koht. Köök on lihtsalt hurmav ja teenindus on üle prahi! Väga tähelepanelik, ettekandjad viskavad nalja ja aitavad sind kõikvõimalikes küsimustes. Kui keegi iialgi NO satub, siis see on küll söögikoht, mis on superluks hea.

Kui on miski asi, mis siin pole hea, sis on see tavaline kohv, mis on ausalt öeldes p*sk. Aga see on vist usas ühine nimetaja, sest ega me Chicagos eriti paremat kohvi ei saanud.

Aga tänasest tripist kah. Nagu karta oligi, me ka täna aedasid vaatama ei jõudnud. Pärast rammusat hommikusööki (mis huvitav komme on ameeriklastel serveerida magusat ja soolast samal taldrikul! - ja ma ei mõtle mingit gurmeed, vaid konkreetselt peekonit magusa saiaga!!) lasime natuke leiba luusse ja läksime linna suveniire ostma. Siis pakiti meid sadamas bussi ja läks sõiduks linnast välja Westwego-sse (west we go - läheme läände, sest kõik teed pidid NO-st läände minema...)
Westwegos ei tundunud kuskil veel mingit sood olevat, vaid kalaturu putkad ja kohvik. Aga ülla-ülla - teisel pool kohvikut oligi jõgi, mis kubises krevetipüügilaevadest ja seal ootas meid kapten Tom, kes innukalt seletas, milliseid elukaid soos leidub ja kohapeal olid ka mõned elusnäidised - 50 kilosed kilpkonnad ja aedikus ringisebiv väike pesukaru, kelle kapteni naine oli ära kodustanud.

Sõitsime sohu ja õige pea nägime juba esimesi kilpkonni, alligaatoreid ja tervet trobikonda linde, kellest mina kui vana mitte-linnuvaatleja ei teadnud ühtegi, ehkki need meenutasid haigruid, aga olid suuremad. Kapteni jutt aga informeeris, et olime näinud pelikane (mis pold mitte ilusad roosad loomaaia pelikanid) ja iibiseid, keda seal soos oli kohe hulgi. Ilusad ja suured linnud kõik. Omal kohal puu otsas passisid loomulikult ka kormoranid.

Pildid on siin:
KLIKI MIND

Soo pole siin muidugi see, mis Eestis. See on pigem jõerägastik ja "maismaa" nende jõgede vahel on ikka päris läbimatu.
Eks ta nägi natuke nukker välja ka, Katrina ja Gustavi järel on palju puid maast kistud ja nii mõneski suvalises kohas puude vahel vedeleb vana paat või pahupidi paadikuur.

Jah - New Orleans on kui kaks erinevat linna - päeval on üks sulnis hingamine sadade söögipakkujatega (siin on ka Forrest Gumpi krevetiäri Bubba krevetibaar) ja õhtul sootuks teine. Siis panevad oma sildid põlema sellised paigad nagu "Larry Flint's Barely Legal" ja "Hustler's Hot Girls" ja sisseviskajad kutsuvad sind igal võimalusel tantsu vaatama. Ja muidugi lugematud jazzi-bluesi-rockibaarid, karaoke ja muu sarnane, no igale maitsele midagi.

Meil jäi vaatamata ka paar asja - jäi käimata vanades suhkruroo istandustes, mis asuvad linnast väljas ja surnuaias, kus Easy Riderit filmiti. Selle kohta rääkis täna giid, et NO inimestest keegi ei tahtnud, et seda filmi siin tehakse, eriti arvestades, et filmitiim oli ka tegelikult vahetpidamata pilves ja purjus, kõik, mis filmis näha - surnuaia stseen toimuski nii nagu ta toimus ja Mardi Gras paraadi ajal filmisid nad üleüldse poolsalaja, et mitte muhku saada. Hea film on, kui te pole näind, siis mul on dvd kodus olemas.

No vot. Eks me räägi pikemalt ja täpsemalt kui tagasi oleme. Praegu ma veeretan ennast voodile laiali, et kõhutäit seedida ja viimast NO õhtut nautida.

musimops

mõned mõtted

2009-02-16T17:38:00.004+02:00

Olen siin laiska pannud ja mitte kirjutanud. No tegelikult on asi nii, et siin linnas on liiklus tehtud võimatuks ja juba mitmes päev oleme üritanud minna Garden Districtisse aedu vaatama. Seal pidid olema hiigelsuured ilusad majad hiigelsuurte ilusate aedadega. Aga kuna paraadide tõttu trammis ei liigu ja bussiliiklust peaaegu ei eksisteeri, siis on sinna minek väga raske. Taksot kasutame niikuinii tihti, aga kohu aeg taksoga rallida läheb valusaks.
Täna üritame uuesti, sest on esmaspäev ja paraade pole ja trammid jälle sõidavad.

Eile aga oli siin koertele pühendatud paraad. See oli ilgelt naljakas, kõik koerad olid üles löödud, kraed ja kostüümid seljas, ühel koeral oli krabikostüüm ja siis olid kaks taksi, kellel olid kahel pool keret saiad, et nad näeksid välja nagu Hot Dogid. Naera puruks.
Tegin palju videojuppe, äkki saan kasutada. Mõned pildid ka.

Tahtsin veel öelda, et kui keegi kunagi satub siia, siis see külalistemaja, kus me oleme, on igati hea ja armas.
Koduleht on see

Peremehe kass on meie uus lemmik ja nüüd ta trügib igal võimalusel tuppa, ehkki me teda tuppa lasta ei tohi ja kui ta tuppa ei saa, siis ta jõlgub meil akna peal ja sa näed, et ta vaatab tuppa ja ta suu muudkui käib. Eks ta nurub sisselaskmist :)

Täna on meil põhiplaanis aga soo. Sõidame linnast välja, kus meid pakitakse jõepaatidesse ja lastakse alligaatoreid vaatama :)
Loodetavasti jääme ellu...

Uus ports

2009-02-15T05:20:00.001+02:00

Pilte siit

Taksojuhid

2009-02-14T02:59:00.003+02:00

Tänane päev on pühendatud taksojuhtidele, troopilisele vihmale ja paraadile, mida me täna vaatama ei jõudnud.

Hommikul viis meid linna oma 50 aastane neegrimammi, kes sõimas pühendunult teisi musti autojuhte, kes viisakalt liigelda ei oska ja vestlus temaga nägi välja umbes selline: Hoidke oma taskuid, nad tulevad ja võtavad teil taskust raha ära, seda nad teevad! Ja nii terve tee, üks pikk monoloog teemal taskuvargad, mõnusas mahlakas lõunaosariigi ümaras keeles. Tal jätkus kiidusõnu vaid valgetele auojuhtidele, kes teda alati viisakalt tänasid kui ta neid vahele lasi. Tänavad on siin kitsad ja nendel liiklevad eranditult hiiglaslikud autod. Teise osa ema jututeemast moodustas Mardi Gras vihkamine (täna olid esimesed paraadid). Ei talle see püha ei meeldi ja inimesed joovad ennast täis (ja tal on vist halbu kogemusi) ja tema ei tea ühestki paraadist midagi ja ei tahagi teada! Tema võtab oma vanamehe, kellega ta on 30 aastat koos olnud ja sõidab nädalavahetuseks Mississipisse rahu nautima, seda ta teeb!
...
Meie plaan oli täna minna jõele. Ausalt öelda oli meie ettekujutus sellest tunduvalt romantilisem.
Vana aurik Natchez, mis auru jõul muidugi enam ei tööta vedas meid jõgepidi üles ja siis alla tagasi, aga jõeääred olid troostitud - vanad mahajäetud alumiiniumi töötlemise ja naftatöötlemise tehased ja kaubasadamad, kaldal kõik puud ära kuivanud. Aga võibolla on just selles oma romantika, tööstusmaastikud ja kaubandus, Mississipi ongi ju tegelikult ajast aega olnud põhiline kaubatee.
No igatahes meile jättis see nigela mulje ja rahast oli isegi kahju.

Õnneks korvas selle kõik üks lahe kohvik-restoran Napoleon House, mis on siiani parim leid linnast! Üle ma ei tea mitme aja saime me süüa juustu!!!! Kobedaid bruschettasid ja head atmosfääri. Mitte, et teistel söögikohtadel siin väga viga oleks, aga enamus pakub neist kohalikku rahvuskööki, kreooli ja cajuni toite, mis koosnevad enamjaolt tomatipasta sarnasest kastmest vorstitükkide ja punaste ubadega ja riisiga ja igasugu muid toite sarnase koostisega. Kogu aeg sama asja süüa muutub lihtsalt pikapele tüütavaks.
Niisiis oli üks euroopalik baariurgas just see, mis vaja! Ja Bloody Mary-d on siin oi kui verised - ikak cajuni pipart täis pluss kõik teised vürtsid otsa, et võtab ikka näo kortsu kui esimese lonksu teed.
Muusika on muide siin kõikides toidukohtades erakordselt hea, jzzist bluesini põhiliselt.

Ma ei tea, New Orleans on üks jube mõnus linn, tohutult muretu õhuga, boheemlik, väga sõbralik,
tolerantne, siin ei ole keelatud kokteiliga mööda tänavaid kruiisida seni kuni see on plastiktopsis ja pea igast baarist saad dringi või õlle lasta "kaasa pakkida". Linn on täis igasugu noori maailmahulguseid, rastafaare, kunstnikke, maage, kaardipanijaid ja niisama tolkameid.
Täna saabus linna muidugi tohutu ports turiste ja kõik hotellid ja külalistemajad on pungil täis, sest hakkab Mardi Gras hooaeg. Täna oli kolm esimest paraadi ja pühapäeval on teine ports. Kõik inimesed, isegi auväärt vanapaarid on endale kaela riputanud nääriehted ja pannud pähe lollakad mütsid, et olla nagu kõik - lilla-kuldse-rohelisekirjud liikuvad jõulupuud (just need kolm värvi on Mardi Gras värvid). Seda vaadata on lihtsalt jube naljakas :)
Kuna me täna paraadile ei jõudnud, siis paraadi pilte saab alles nädala lõpus, aga ma kavatsen salaja mõnedest eriti värvikatest inimestest pilte klõpsida.

Natuke aega tagasi tõi meid koju senegaallasest süvausklik taksojuht, kes imestas, kui palju on maailmas rahvaid ja kuidas Jumal on nii eriline, et ta kõik selle lõi ja kõik need inimesed..ja õhu..ja keeled..ja see on imeline.

Kuulmiseni.

uusi pilte

2009-02-13T03:55:00.001+02:00

värske kraam

Täna jalutasime suurema osa päevast. Homme läheme jõelaevaga sõitma ja nädalavahetusel hakkavad esimesed Mardi Gras paraadid, plaanime minna ka paadiretkele rabasse, et natuke alligaatoreid ja metsikut loodust vaadata.

NO

2009-02-12T05:20:00.003+02:00

Naeratuse vedis kohe näole, kui taksos linnapoole sõites palmid tuules kõikusid ja roosid õitsesid ja James Blunt laulis raadios "You're Beautiful"...

Taksojuhist provva keris kõik aknad alla ja soe tuul sasis juukseid.
Oleme lõpuks tänasest vihmasest Chicagost jõudnud New Orleansi.

Kohanesime oma "hotellis", mis on tegelt Bead&Breakfast. Selline nats muinasjutumajake, nagu enamus maju siin NO-s paistavad olevat. Põhimaja on vana rikka kaupmehe maja ja meie elame hoovis asuvas teenijatemaja köögis. Kööki meenutab siin vana kamin ja puust kukk kaminasimsil :)
Majal on suur hoov, mida päikese eest kaitseb 300 aasta vanune haraline tammepuu ja pererehval on kaks kassi, kes siin autokapottidel konutavad ja külastajatele poevad.
Kuna saabumas on siinne suurim pidustuste aeg Mardi Gras, siis on kõik majad kaunistatud nagu jõulupuud ja ega jõuludel ja Mardi.Gras'l polegi erilist vahes ses mõttes, et poodides müüakse ikka samu kaunisttusi...

KÄisime just linnas söömas. Põhiline on siin kreooli köök (ja cajuni), mis tähendab, et kõik toidud on suht vürtsised, eriti kastmed, mis on ilmselt kokku keedetud sinepist, chillist ja veel miljonist vürtsikast toorainest. Porgand on kastmetes lihtsalt värvi pärast vist... No igatahes Janekile meeldib väga, mina nii suur vürtsifänn ei ole.
Ega me siis esimesel õhtul pimedas eriti palju ei näinud, aga tundub, et NO on väga boheemlaslik, igal pool on mingid rastapatsides moosekandid ja kogu õhustik on kuidagi chill.
Teen homme hunniku pilte, siis lisan üles ka.

Pilte ka!

2009-02-10T03:44:00.003+02:00

Kliki siin. Kui midagi on valesti siis ütle.

Siit! http://picasaweb.google.com/mariannereimal/Chicago1#

Uni

2009-02-10T03:06:00.003+02:00

Minu arust me magame kogu aeg. Ajavahe on ikka natuke keeruline asi. Eile käisime Sears Toweri tipus, või noh, peaaegu, sest kõrgeim platvorm on talvel kinni, käisime niisiis 99ndal korrusel. Sears, tuleb välja, on maailma kõrguselt kolmas maja! Esimene on kuskil Tais, siis on Singapuri kaksiktornid ja siis ongi Sears.
Britney Spears

See sobis siia lihtsalt...

Siis jalutasime Milennium Parki, kus tehti jääst inimestele portreesid.

Täna võtsime ette jalutuskäigu Chicago Institute of Art'i. Kunstimuuseumi, kus oli üllatavalt hea kollektsioon Euroopa kunstnike töid, muidu oli see klassikaline maailma kunstiajaloo muuseum, kus on kõike, alates Mingide vaasidest kuni Kandinskini.

Pärast seda otsustasime natuke tuulutada ja läksime shopingule.

Ausat öeldes ei ole siin sugugi nii odav kui kõik tuttavad alguses välja reklaamisid. Jah, allahindlusi tehakse mõnusalt, isegi kuni 75 prossa, aga selle eest saab ka mingi koleda kampsuni. Meile tegi müüjanna nimega Rochelle 20 prossa alet, kui nõustusime kaks dollarit annetama Ameerika Südameliidule. Seda me ka tegime.
Vahest on aga tunne, et kõik tahavad sult midagi - kui sul täpset raha pole anda, siis võtab ettekandja raha tagasi tuues tippi oma suva järgi - ja mitte vähe! Kodutud määrivad sulle pähe ajalehti ja postkaarte ja muud jama. Oma viga, kui sul pole neile "südametunnustuse järgi" paari dollarit anda ja sa annad viieka. Tagasi sa midagi ei saa.

Muidu in Chicago igati cool linn, isegi euroopalik, teenindus on igal pool väga hea, ja inimesed sõbralikud. Ja valgeid tundub siin ka olevat rohkem kui musti.

Pilte lisan kohe.

Tere Ameerika

2009-02-08T18:10:00.002+02:00

Meie teine päev ja esimene hommik Chicagos. Milline ilus ilm!

Aeg Stockholmis tundus igavikuna, pidime terve päeva jokutama Stockholmi hotellis, ilm oli jäle, lörtsine ja hotell oli nagu iga teine laevakajut, lihtsalt natuke suurem. Hommikusöök oli sellevõrra aga 4 tärni väärt ja öko.

Kohe lennujaama saabudes tabas meid aga mõnus üllatus - Londoni lend oli tühistatud. Muidugi vasardas meil peas British Airwaysi reegel, et kui esimesle lennule ei lähe, siis tühstuvad kohe automaatselt kõik teised lennud ka. Lõpuks lükati meid pärast poolteist tundi järjekorras seismist SASi otselennule Chicagosse. Ei saa mitte mainimata jätta, et tegelt oli meil s'''ks hea mee, et ei pidand Londoni kaudu minema, sest seal on ikka veel kaos ja kõik tuttavad, kes sealt viimase nädala jooksul on pidanud läbi lendama, on lausa päevi pidanud oma lende ootama. Lisaks jäi ka ära mure pagasi kaotsimineku pärast.

Niisiis lükati meid kell 10.20 lennukisse ja "samal päeval" kell 12 maandusime Chicagos. Piiril läks kõik üllatavalt ladusalt. Piirivalvur oli ütlemata õnnelik, et me külastame Chicagot enne kui New Yorki, sest C olla igavene teine, umbes nagu Tallinn ja Tartu ja ta tahtis, et me selles kindlasti veenduksime, et tegelt on C ikka coolim linn. No täitsa cool on ta küll.

Toll koosnes aint ühest tädist, kes uuris meie tolliformulari ja küsis:
"Bringing any food?"
"No", ütlesin mina ja hotelli jõudes panin oma minibanaanid ilusti külmkappi.

Niisiis on pühapäeva hommik ja me oleme just hommikusööki söönud ning voodis tassi complimentary Starbucksi kohvi joonud.
Eilsest 13 kraadist on järel umbes 3, aga päike paistab sama ilusti. Täna on meil plaanis külastada Navy Pieri, mis on siinne suurim lõbustuspark ja käia ära pilvelõhkuja katusel, sest ilm on selleks lihtsalt nii hea. Siis lähme ka järve äärde jalutama.

Ja Milennium Parkis olla jääskulptuuride võistlus.

Õhtupoolikul panen pilte ka üles.

Kallistused

Hakkab

2009-02-05T15:50:00.002+02:00

Ärge siis neid eelnevaid postitusi tähele pange...

Umbes tunni pärast oleme me mehkaga sadamas ja algab kuupikkune teekond ussa.
Loodan, et küik läheb heasti ja ma kirjutan teile, kuidas ja mis ja panen pilte ka.

muahh.

Minu elu

2008-11-14T02:12:00.003+02:00

http://poff.epl.ee/

nii hea on anda katteta lubadusi, kuidas ma hakkan muudkui kohe kohe kirjutama, aga no näed, kuidas aeg lippab isegi kiiremini kui paljas kana.

teate, ma joon praegu viskit koos Loki ja Tohvriga ja kell on veeand kolm. Ja mul on pooeli veel koerasaate mont, homme pean saate ära andma. Ja nii on see olnud viimased kuu aega. Trall ja Tagaajamine.

oh elu.

Nüüd on see käes

2008-10-16T11:36:00.001+03:00

Esilinastus.

Ma pärast kirjutan ka oma viimase poole aasta sündmustest.

Kõige tähtsam on leida auk

2008-06-20T23:43:00.001+03:00

ja sinna pista.

Eeljaanipäev.

btw - mäo

Türkübel ehk kuidas otsida sügavat tõde

2008-06-20T23:27:00.002+03:00

Kõiges on sügav tõde.

Kui sul viskab siibrisse, siis keri autoaken alla ja karju "Türkübel!". See ei ole ropp, aga kõlab nii. Leppisime Bebega kokku, et tema läheneb Ines karule eest ja mina tagant ja me ründame teda oma sangadega, sest ühel korralikul kõhutantsijal ei saa olla sile kõht!

See vein teeb imet ma ütlen!

Millised fantastilise ideed tuleks rahaks teha!

Kui ma oleks sama kuulus kui Carrie Bradshaw, siis te kõik loeksite ja karjuksite tänaval Türkübel ja ründaksite Ines Karu. Sest Carrie ütles nii ja nii on popp ja üleüldse.

Ja jalka on kah türkübel! Prantsusmaa kaotas, run tuhelis ma ütlen! (Ma sain täna Tallinnast Tartusse sõites väikese advanced kursuse saarekeeles - Bebel oli käe peale tehtud konspekt, mida purjus kolleeg oli talle õpetanud). Ma ei tea, kas te minu jutust aru ka saate, aga ta töötab Eesti Rahvusringhäälingus. Kurat! Maksumaksja raha raisatakse veini peale!!!
Me tulime Tartusse, et minna Vastseliina laadale ja nüüd me joome veini sest vein on inspiratsioon ja veinis peitub tõde, sügav tõde.

Tee peal sõitsime mööda Mäost. Kas te teate, kuidas Mäod peaks hääldama!? "MÄO" - nii nagu kass mjäub.

See tuli küll sisutige tekst. In vino veritas.

Graatsiaketas

2008-06-06T22:59:00.006+03:00

Täna on kohe mitu põhjust kirjutada. Kohtasin tänaval armast sugulast, kes ütles, et tööl on raske, kõik on lollid ja tuleb kiiresti sinnasamusesse saata. Ma hõiskasin, et tuju on hea, sest käisin poes ja ostsin omale diskotwisteri. Hehe.
Mul oli juba pikemat aega plaan, et niisama jooksmas käia hakkab pikapeale igav, peaks endale väljakutseid juurde tekitama, niisiis ostsin lisaraskused käte või jalgade jaoks. Pilk eksles riiulil edasi ja mis ma näen! Kaubandusvõrku on müügile jõudnud toode nimega "Figure Twister" (tõlkes "graatsiaketas"). Reklaamlause ütleb, et "you can exercise various dancing styles, such as "disco", "twist" matching beats".
Cool! Ma ei saanud seda 89 kroonist asja kuidagi poodi jätta Kodus pakendit lahti harutades selgus, et sel on ka hurmav värv - lilla! Nüüdsest peale hakkan ma sellega treenima ja edaspidi võidan kõik disko ja twisti võistlused!

Tallinnas on käimas vanalinna päevad, Mäletan lapsepõlvest, et vanasti käidi üle Eesti Tallinnasse kokku, kui need päevad toimusid. Kuna täna oli ilus õhtu, siis läksime kah mehega. Kõik Tallinna muuseumid pidid olema tänasel muuseumide ööl lahti kella 23ni. Plaan oli vallutada tarbekunsti ja disaini muuseum ja pärast pidi Raekoja platsil laulma Gipsy Kings. Tarbekunsti muuseumis töötavad kindlasti provvad, kes ei viitsinud täna tööl olla ja sepärast oli muuseum juba kell 9 kinni. Seepeale, et oma pettumust kuidagi leevendada, läksime mugisime ennast kooki täis ja veeresime pärast Raekoja platsilt läbi. Seal olid laval kolm vanaldast pillimeest, kes lõõrisid Volaret laulda ja inimesed jõnksutasid rõõmsalt kaasa.

Koju jõudes tuli meile spontaanne idee sõita Pärnusse. Homme vaja seal niikuinii olla, mees ajab töö asju ja ma lähen biitshile! Hakkasin hotelle läbi helistama ja muidugi ei ole enam ühtegi vaba kohta. Aga vähe sellest - mis mind tõeliselt endast välja ajas oli see, et kõik need ilusad villad ja imearmsad majad on seestpoolt NII KOLEDAD, et anna oravale käbi! No kas tõesti on nende ettekujutus heast ja ilusast majutusest värvitud seinad ja 90ndate alguse nahkdiivan? Nii ilusad puitmajad ja funkvillad pole ära teeninud isegi isegi tapeeti! Nii kurb, et maivõi. Erand on vist ainult Ammende. Ma ei leidnud ühtegi teist, või kui teie teate, siis parandage mind.

Nii, nüüd, kui suurem pettumus välja elatud, ongi aeg lõppsõna käes. Mees oli ühe öö ära komandeeringus. Vahest muudab see ikka nii palju, vaatasin täna, et ta on ikka niiii kena mul. Ükspäev tõi roose ka kui ma haige olin ja öökisin.

Selle ilusa mõttega saadan teid nüüd magama.
Mönusaid unenägusid!

Pole paha! Pole paha! (V.Reiljan)

2008-05-27T13:14:00.002+03:00

Tänane valik pealkirju Delfist:

"Ajateenijad peksid üksteist kitarriga pähe"

"Ema tuli koju. Pöidlad pihku, pöialpoisid!"

"Mupo hakkab jäneseid trahvima"

"Vägivaldsed Puiatu poisid saadetakse Tapale"

"Kuidas selget mõistust säilitada" (võib ka ilma jutumärkideta...)

nok-nok

2008-05-27T11:19:00.002+03:00

Olen viimasel ajal avastanud võimaluse, et töö tegemiseks ei pea tööle minema, sest peale minu ja veel ühe preili ei ole tööl kedagi. Ülemus ei ole paar kuud oma nägu näidanud ja suhtleme temaga vaid telefoni teel, kui midagi vaja on teha. Niisiis olin eile kodus. Selline poolekohaga laisklemine sobib mule jummalast hästi, sest viimasel ajal on mu pea taas lahti läinud ja sinna sigineb kahtlaselt palju ideid ja äriideid. Pensionipõlveks on mul juba plaan olemas. Enne peab muidugi raha teenima, sest ega too plaan miski tulutoov asi pole, aga see-eest hingele.
Siis on mul mitu stsenaariumi ideed tekkinud, mida peaksin hakkama ruttu kirjutama.

Võibolla on minu ideerikkuses süüdi mu tervislikum eluviis. Liitusin Hansapanga tervisejooksude sarjaga. Eelmisel kolmapäeval käisin Pirital, kus mu jalale kinnitati ka see andur, mis sind väravates ära registreerib. Jooksime naistega 4 kiltsi, pärast oli kerge veremaitse suus, aga mu vorm on täitsa nitshekas.

Viimasel ajal olen hakanud nägema veidraid unenägusid. Täna näiteks nägin unes, et ma olin oma küüned jumalast kõveraks viilinud ja see häiris mind hirmsal kombel, aga miskipärast ei leidnud ma kuskilt enam küüneviili. Üleeile nägin unes, et olin üksi Pariisis ja otsisin omale hotelli. Siis läksin sellesse hotelli, mis mu kodu lähedal parginurgas asus ja seal olit tibatillukesed toad, seinas oli vanaema-aegne tapeet ja toad olid ahiküttega. Aga hotelli teise korruse fassaadist kasvas välja bassein, kus suplesid kaks tibi ja nendega koos üks tuttav teletoimetaja.

Ma nüüd siis hakkan tööle ka vahelduseks.

jou piffid

2008-05-14T16:12:00.002+03:00

Oi kui ammu ma pole kirjutanud, inimesed tänaval juba küsivad. Mul on tegelt olnud paar täitsa head mõtet, mida kirjutada, aga ma praegu neid ju ei mäleta.

Olen otsustanud lisada oma hobide hulka kokanduse. Vahepeal oli toit jube tüütu, aga kevade saabumisega on asjade seis muutunud ja täna nägin ma stockis lausa mitte külmutatud vaid jahutatud kammkarpe! Täna keedan neist kokku miski shedöövri. oi oi kuidas keedan!

Tööl on viimastel päevadel olnud üllatavalt kiie, vahepealne aeg, kus sai kummi veninatud, on sel nädalal nagu kauge minevik. Aga olen täitsa kindel, et järgmisel nädalal on sel nädalal toimuv kauge minevik.
Kui teate huvitavat filmi või telealast tööd, siis öelge mulle, tulen ja teen kõik ära. Olete ju Ekspressist lugend, et Ruut pooldub kaheks. See on nagu õnneloos, kas sügisel on töö või pole. Vaja hakata tagalaid kindlustama.

Eile käisin mehega golfirajal kaasas. Kes arvavad, et see on üks lihtne jalutamine, siis juba ilma keppi käes hoidmata võin öelda, et pärast nelja ja pooletunnist jalutamist (kuskil ligi 10 kiltsa koos haakidega metsa) oli mu selg haige ja püsisin autos kahtlaselt vaikne. Kodus ei jõudnud CSI-d ära oodata ja jäin laksti telku ette magama. Nii väsitav oli. Kui sinna peaks lianduma veel kepiga palli tagumine ja vaimne pinge,siis võtab ikka täitsa läbi. Olin eile caddie ehk see, kes käru veab. Otsisin ka kadunud palle, mis oli kõige lahedam tegevus, eriti kui leiad võõra palli. Ühe leidsin põõsast ja teise koukisin tiigist välja. Aga muidu ma arvan, et olen golfi jaoks natuke pime, sest väga harva suutsin ma näha, kuhu startiv pall maandus.
Kõiki neid aspekte arvestades olen ma varsti vaimselt sealmaal, et minna kursustele. Seni käin niisama jooksmas.

oodake siis uusi uudiseid, plaanin nüüd jälle siin sagedamini käia.
muahh

Ehh

2008-03-04T18:08:00.003+02:00

eiole ma surnd midagi.
nagu alati jookseb blogijutt imaginaarselt minu peas. Film sai läbi, aga ma ikka veel tegelen viimaste riimetega. See on nagu agoonia, mis lõppeda ei taha. Ajan taga mingeid pagana walkie-talkiesid ja kuulareid ja siis tulevad arved igalt poolt mis annavad järjekordselt tunnistust inimeste lollusest ja lohakusest. See on kadund ja too on kadund ja põrand on rikutud ja auto on sodi. Ja tehnika on katki (a mis sest, see ei maksa ju midagi!) ja kõik kuradi kohad on kostüüme täis. Ma avan ise varsti laenutuse.

Muidu on elu täits bueno. Lendan mehega varsti ära. Londonisse ja sealt edasi Pariisi. Ma ei jaksa enam oodata, millal ma jälle näen ilusat linna ja ilusaid sõpru.

Praegu on mul muidu mõtted seotud valikutega. Kuidas teha nii, et saada seda, mida taad millestki loobumata.
Esialgsed katsed näitavad negatiivset tulemust. Selgian hiljem
side lõpp.

Salme lasi täna paha haisu

2008-02-05T17:39:00.000+02:00

vahepeal on igast hulle asju juhtunud. Ükspäev olid meil võttel mordad Koplist. No oli vaja Leningradi mängida ja siis aeti kokku kuskilt varjupaikadest terve kamp igatsugu paadialuseid. Kui ma hommikul uksest sisse astusin, siis põrkasin ma vastu rämedat haisu. Kel oli eelmisel päeval viin hästi maitsenud, mõni oli laksu all veel siis ka. Näod olid neil kriimus ja sinised. Kostümeerijad öökisid ja grimeerijad keeldusid tööd tegemast. Pärast võtet tegi buss statistidega avarii. Keegi õnneks viga ei saanud, komberdasid kõik omal jalal Toompeale üles riideid vahetama.

Siis need kohalikud on hakanud siin täitsa meile käru keerama. Räägivad, et me olla juhataja kabinetis mingid turvasüsteemi juhtmed läbi lõiganud. Aga ei lõigand ju! Ma olin ise juures kui kinstnikud katsid seinakarbid kinni, mitte ei eemaldanud neid seina küljest. Nad avastasid mingid lahtised otsad ja üritavad seda meile kaela määrida, et saaks tasuta ja nad ei peaks kutsuma elektrikku. See Frits on ju muidugi veel eriline kumm. Ta pole normaalseks suhtlemiseks võimeline, aint tõmbleb ja väriseb ja kokutab. Pole ime, et ta on enne seda asutust juba kahest kohast lahti lastud.

No meil on nüüd jäänud võtete lõpuni täpselt 7 päeva. Alustasin täna seinal countdowni. Iga päev panen väiksema numbri.
Vaata meie kodukat!!

Isiklikust elust ka - täna on mul taas üle pika aja prantsuskeele tund.

tule taevas appi!

2008-01-11T12:15:00.000+02:00

Head uut, seltsimehed!

Nagu näha, on mind lastud arvuti taha ka midai muud tegem, kui tööd. Mitte midagi ei ole teha, viha pritsib igast mu keha august välja nii et enam ei knnata vaikida. Mu elus on praegu suurim probleem see, et ma pean töötama koos mõningate eriliselt imbetsiilsete inimestega, kes näitlevad töötamist, ei tee mitte midagi, poevad ülemusele p***e, et mitte sõimata saada ja mina saan kogu sita endal kaela. Ma olen maakler, jurist, toitlustaja, koristaja, logistik ne kõik ühes isikus. Katsugu mulle keegi veel täna midagi öelda...ubju!

mõtelus

2007-11-13T21:44:00.000+02:00

oijah. aeg lippab nigu paljas kana öökülma käes.
Ma alati muudkui mõtlen, et kui ma koju jõuan, siis ma kirjutan, tavaliselt olen jummalast võhmal ja ei taha midagi enam teha.

Tööd ja stressi on praegu üle võlli palju. Maadlesin tükk aega, et filmi operaatorist superstaarile korterit leida. Siis ma leidsin selle. Siis oli vaja talle nõusid, keetjaid ja tekkepatju. Kui ta oli seal ühe öö olnud, siis tal tekkisid uued soovid. Padi on palav ja tekk torgib... Nüüd on ta igatahes siin ja pole tal häda midagi.

Eile oli mul sünnipäev. Küll see aasta läheb ikka kiiresti. Eelmisel aastal olin ma Pariisis ja mäletan kenasti siiani, kui hoogsaks kujunes vaikse õhtusöögiga alanud dinee. Eile käisin ma dineel oma abikaasaga. Mulle meeldib hirmsasti hästi süüa.
Aiähh kõigile õnnesoovide eest.

Täna olen ma üksi kodus. Mees läks Vainu koolitusele. Vain võiks oma koolitustel tantsu õpetada ka. Mitte ainult sütel käimist. Niisis olen üksi. Töötasin kaua ja siis läksin toidupoodi. Märkasin, et kella poole 9 paiku on toidupoodides peaasjalikult üksikud inimesed, need, kes töötavad nagu loomad ja ei oma isiklikku elu. Kel on läpakakott ja käekott.
Nad on valmistoidu leti ääres. Ma ka täna olin. Ostsin kartuliputru.

Nagu näha, on mul vaimuvaesus peal. Kirjutan lühilausetes, sest aju eriti midagi rohkemat genereerida ei jõua. Pakun hoopis natuke nalja tõlkegeenius Katrin Allika sulest.

Tahaks ullult midagi kirjutada

2007-10-31T15:35:00.000+02:00

sellest päevast peale, kui mul avastati madal vererõhk, kipun ma töö juures kogu aeg magama jääma, Eriti pärast sööki. Mul on nagu nüüd põhjendus olemas, miks ma nii uimane olen.

Ma ei tea, kas olen teile pajatanud oma uuest kolleegist. Ta on Rootsist ja ta töötab operaatorina. Kui te mäletate minu Pariisi-aegseid sissekandeid Auguste'st, siis tema on Auguste'i vanem versioon. Sama arrogantne, nipsakas, valiv ja teeb samu nalju ka.
Ma pean talle otsima Tallinnas peene elamise, aga see on täitsa keeruline ülesanne, sest ta on valiv. Üks korter oli, mis talle meeldis, aga selle omanikud on jobud. Igastahes täna selgus, et need jobud maandusid Tallinnas ja me ikka saame selle korteri vist endale. Mul on kohe kergem olla, kas teate!

Olen muudkui järjest rohkem sporti tegema hakanud. Kuna mees sõidutab mind palju autoga, siis on mul jalakäimine vähenenud ja töö juures istumine ei mõju mu vormidele heasti. Eile käisin kohe moderntantsu trennis. Praegu ütleks selle kohta isegi kondiväänamine. Kui ma muidu mõtteis kujutlen, et ma hõljun nagu kerge linnuke ja baleriin, siis peegel trennisaali seinal ütleb, et ma tammun koordinatsioonivabalt koos oma aimatava pekivoldiga puusal.

Praegust astus sisse produtsent ja teatas, et esmaspäevast alates asub meie tagasihoidliku mässufilmi production office Toompeal Lossi platsil. Njämm! Suuri asju juhitakse ikka Toompealt.

kuulmiseni

Tere inimesed

2007-10-19T11:00:00.000+03:00

Jälle on möödunud hulk aega ja ma ei ole mitte millegi kirjutamiseni jõudnud. Olen mõelnud küll igasugu teemade peale.
Sellel on tegelikult põhjus. Mul avastati madal vererõhk. Ma kogu aeg mõtlesin, et mina olen sellest pääsenud, aga ei. Nüüd pean selleks, et mite töölaua taga klaasistunud pilgul ekraani vaadata, võtma igasugu preparaate. Uim oli peal kogu aeg ja teemad läksid meelest ära.
Käisin niisiis arsti juures, et seoses nimevahetusega autojuhilube vahetada. ARK ei ole meeldiv koht. 100 mehe peale on seal 5 naist ehk. Ma ei tea, miks, aga paljud mehed ei armasta ennast pesta ja kui sinna ruumi sisse astuda, põrkad vastu rämedat haisuseina. Hea, et mul sall oli kaasas. Kohandasin selle kiiresti gaasimaskiks.

Ema ütles, et mu vanaema loeb ka mu blogi. Tere vanaema! Sa oled kindlasti mu kõige vanem lugeja! (Vanaema on 93 aastane) Kui ma peaksin elama nii vanaks kui minu vanaema, siis ma tahaksin olla nagu tema. Ta on mulle üldse eeskujuks. Vanaema oli Vabariigi ajal päris rikas pruut, töötas meie sugulaste juures poes. Siis aga läks maale ja võttis vanaisa omale meheks. Siis ta pidi vahepeal Siberis käima ja metsas töötama ja kui ta tagasi tuli, siis ta oli jälle rikas pruut, sest ega metsas polnud raha kuskil kulutada. No ja siis sündis juba minu ema.

Rääkisin täna kolleegiga Prantsusmaa ajast. Kui kõik õnnestub, siis lendan sinna juba novembris. Hirmus igatsus on. Täisa jube, aga kui oled ühe korra juba välismaal õppimise meki suhu saand, siis muud ei teekski. Kui see aint nii pagana kulukas poleks ja keegi õppimise eest palka maksaks.

Ma hakkasin trenirofkal käima. Läksime mehega uude spordiklubisse ja ostsime endale kuukaardi. Nüüd võime seal igal ajal hüpata ja kangi tõsta. Ma mõtsin, et proovin ka moderntantsu ja joogat. Hakkan mitmekülgseks. Siis ma mõtlesime ka, et hakkame investeerima.

Pean nüüd tööle hakkama, sest preparaadid veel ei mõju ja ühtegi teist teemat ei tule enam meelde.

Universal traveler

2007-09-25T13:48:00.000+03:00

Täna on mingi eriti veider päev. Hommikul ärkasin hästi vara ja tegin erakordse teo - käisin jooksmas. Varem oli alati nii, et kui ma nägin inimesi kell 8 hommikul jooksmas jaheda õhu käes, siis pidasin neid ausalt öelda kukuu'deks. Tegelt polnudki nii paha. Panin klappidesse mängima Airi ja mulle kangastusid varahommikused võttepäevad Pariisis, kui tänavatel polnud veel ühtki hingelist, saiu alles küpsetati ja tänavatel võis tunda värskete baguettide lõhna. Metroo oli inimtühi, vaid mõned varased töölised ja peolised, kes pool 6 hommikul alles õlut joovad, kuna klubid on juba kinni. Air kõlab tühjades metroopeatustes täiesti maagiliselt. Ja tühjadel tänavatel. Ja siis sa jõuad kell 6.24 võttelpaika ja sa oled esimene, sest sa oled 1 AD ja kõik alles roomavad oma urgudest välja. Ja siis algab päev, mis kestab 20 tundi. Universal Traveler.

Nüüd hakkab õhtuti töö juures pikemalt minema ja ehk ongi hea varakult tervist teha. No siis ma sõin ja läksin ühte korterit vaatama. Siis ma läksin trammi peale ja see sõitis vales suunas, sest ma ei vaadanud numbrit ja enne kui ma arugi sain, oli peatus ja enne kui ma arugi sain pidasid kontrolörid mu kinni ja enne kui ma arugi sain, istusin ma nende bussis ja enne kui ma arugi sain, kirjutati mulle 360 krooni trahvi. Tahtsin sõita vaid ühe peatuse. Tädi püüdis teha kõike võimalikult valutult, kiitis mind, et ma olen aus ja vabandas, et ta mu päeva oli ära rikkunud. Ega neilgi pole kerge. Viisakust on nad oma töös kõvasti õppinud. Aitäh ma talle muidugi ei öelnud, see oleks tiba imelik juba olnud. Mu mõte trammisõidust kui ajavõidust hävis hetkega.

Panin Airi jälle mängima ja kujutasin ette, et ma surfin raketil.

Harjutust alga!

2007-09-20T10:14:00.000+03:00

Kui lihtne on tegelikult harjuda ära mittemidagitegemisega.

Olen täna tööl. See on imelik. Alustasin seda möödapääsmatuga - pohmelliga. Käisin eile kinos Sügisballi vaatamas. Täitsa kobedalt masendav Eesti film oli. Pärast läksime Bebega minu poole ja lahendasime kahepeale ära Kreekast toodud päikeselise veini. Läks paremaks. Siis hakkas telekas mängima Edward Norton ja me lahendasime kahepeale ära veel ühe ema kingitud Saksa ürdinapsi. Täna on natuke õrn olla. Istun kontoris koos uute osakonnakaaslastega ja mõtlen, et näedsiis, kui lihtne on ära harjuda mittemidagitegemisega.

postkaart

2007-09-17T19:32:00.001+03:00

Tegelt on nii...

2007-09-17T18:44:00.000+03:00

...et ma olen siin Kreetal viietärni privaatbasseiniga bangalos ja võin iga hetk varba vette pista. On juba õhta.
Ma pole kunagi nii sheffis hotellis elanud, neil on siin isegi padjamenüü ja sellist asja nagu "ei saa" või "ei ole" siin ei eksisteeri. Hommikusöögilauas on muuhulgas 200 eurone shampus. See on standard.

Siin on lisaks kogu uskumatule luksusele väga huvitav kontingent. Olen siin nädala jooksul vaadanud neid inimesi. Näiteks täna tulid hotelli kaks paksu ameerika naist, kes hommikusöögi kõrvale tellisid dieetkokat. Siis on siin üks Tony Soprano, kes on ennast hulluks ja hingetuks töötand ja tema naine, kes käib pärlitega ja arvab, et ta on aristokraat. Neid on siin palju, kes näevad siniverelised välja. Vanemad härrad käivad kõik purjekingadega, millest võib arvata, et neil loksub kuskil oma jaht.
Inglasi on siin palju, nad on lumivalged ja pärast kaht päeva rannas on nad tulipunased. Ei tea, miks nad arvavad, et on lahe ilma päikesekaitseta seniidis päikse all vedeleda. Pappi on neil palju, aga praktilisest meelest jääb küll puudu.
Mis siin hotellis siis veel on. Siin on üheksakäigulised õhtusöögid, öömenüü, kaks korda päevas koristatakse tube. Just praegu tuli night service ja asetas meie king size voodile kaks shoksi ja roosiõie. Niikui ma kuskile helistan, tervitatakse mind rõõmsalt "Hello, missis Reimal!" ja igaüks mäletab sind nime ja nägupidi. Siin on neli luksuslikku restorani ja tavernas saad sa valida oma 10 erineva värskeltpüütud kala vahel. Ma polnd pooli näindki.

Ükspäev me võtsime auto ja läksime mägedesse sõitma. Ega seal muud polnud kui oliivipuud ja vanad pässid, kes majade juures pinkidel istusid. Kirikuid oli ka iga 5 majakese peale 1. Ma ei kujuta ette, millega need vanakesed seal tegelevad päevad otsa. Mutid käivad kirikus ja vanamehed hooldavad oliivipuid. Ühtegi noort inimest seal polnud ja need töötavadki arvatavasti sellistes hotellides nagu meil siin. Noored pidada mägedesse tagasi minema kui on oliivide korjamise aeg. Siis pannakse seal pidu ka. Juuakse rakit ja nii. Sõita võib siin ka poolepromillisena, aga arvestades uhkeid mägesid, võib see kurvalt lõppeda.
Mägedes on peaaegu iga kildi järel tee ääres sellised midi-versioonides kirikud, nagu nukukabelid. Alguses ma arvasin, et need on pandud miskitele pühakutele siin, aga pärast tuli välja, et need tähistavad hukkunud inimesi. Pole ime, pooltel teedel pole mingeid piidreid, need on jube kitsad ja kukkumine on ikka pikk ja kivine (asfalt on see-eest tutikas). Teede ääres on aegajalt näha autovrakke, mis on kuristikest üles tassitud, kohtasin ka ühte bussi. See võis olla alla kukkunud millalgi kaheksakümnendatel.

No vot. Kui nüüd see traagiline lõiguke siin ilusti kokku tõmmata, siis varsti hakkab meil järjekordne 9käiguline õhtusöök tai-polüneesia-jaapani teemal ja meie pole õnneks kuskilt veel alla kukkunud, aga ei maksa enne õhtut hõisata, sest homme tuleb lennukis ka veel istuda.

Paraadpilt

2007-09-10T10:59:00.001+03:00

Uus id

2007-09-10T10:50:00.000+03:00

Jah. Nii mõndagi juhtus vahepeal. Vabandan oma lugejate ees, keda ma Peole ei kutsunud. Niisiis on möödunud hea jupp aega, sai siin vahepeal igast asju tehtud. Käisin Kaevurite päeval, lasin ennast Toila sanatooriumis enne Pidu ravida ja pärast Pidu lasin ennast go Spas ravida. Mandy oli ainuke naine, kes mu koolikaaslastest siia kaugele pimedasse põhja jõudis. Meil mehega õnnestus ta igastahes pahviks lüüa.
Peo jaoks pingutasime palju. Ma nägin eriti ilus muidugi välja ka. Ja mees oli mul ka ilus. Kõige selle tulemusena on mul nüüd uus pass, id kaart ja uus nimi. Ja uus identiteet. Pean hoolega harjutama oma uut allkirja, sest oma nime kirjutades tahab ikka vana võitu saada. Aga ea ma ei lase.
Homme sõidame me mehega ära peojärgsele reisile. Lähme vedeleme natuke Kreekas. No ja siis pean hakkama jälle tööinimese elu elama. Olin jõudnud juba koolieluga jälle ära harjuda. Täitsa kurb oli, et selle aasta sügisel ei olnuki seda kõditavat tunnet, et lähen uuesti kooli. Võibolla peaksin selle siin uuesti ette võtma. Oktoobris lähen ju korra veel kooli, teen jupi filmi ja vaatan näod üle.

Oehh, näed siis, õnnetuski suruda nii palju emotsioone ja sündmusi ühte väikesesse lõiku. Kas pole hämmastav?!
Aga nagu klassikud ütlevad, üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Ülevalpool väike paraadpilt siis ka.

Kuulmiseni

Eelpidu

2007-08-15T22:29:00.000+03:00

Eile oli Eel-Pidu. Seda korraldatakse tavaliselt poistele ja tüdrukutele eraldi. Ma aimasin ammu, et midagi on teoksil, aga eile ei osanud ma seda ikka oodata. Kutsusin veel meest hoogsalt kaasa, et lähme mu õega restosse sööma. Kui sisse astusime, põgenes ta kabuhirmus, nähes lauatäit naisi viina joomas ja heeringat haukamas.
Olin juba enne teinud väikest lobbyt, et ma ei taha mingit vanalinnas lolli mängimist, silt kaelas turistidele nänni maha ärimist. Õnneks nii ka polnud. Viskasime Troikas viina, naised olid koos ja pärast jaurasime koos viinashottidega Deja vu-s. Täitsa kombekas oli. Pärast kooserdasid kõik ilusti oma 12 sendistel kontsadel omal jalal koju nagu muiste.

Täna olen üksi kodus, täitsa veider on olla. Mees on komandeeringus lõunaosariikides ja ma järgnen talle homme, pärast Peokleidi proovi. Ma ei ole kunagi üksi kodus olnud. Ma ei tea, kuidas tema seda tegi kui ma olin aasta otsa ära kuskil Pariisi bistroos.

Eile sain niisiis esimest korda Peokleidi selga. Või pigem midagi, mis seda kleiti meenutab. Kui see mulle selga aeti, siis nägin ehmatusega, et kõik, mis jääb vöökohast ülespoole, on põhimõtteliselt "dekoltee". No kuidas mulle küll nii suured buubid on kasvanud?? Mäletan, et kunagi oli üks mees, kes tervitades armastas otsa vaatamise asemel jõllitada mu kumeraid kaaslasi... Sai vist õrnas teismeeas ikka liiga palju saiakannikaid näksitud.

Eile tõstatus poovis ka minu mehe personaalküsimus: mida ta Peol kannab. Tõdesime kurvalt, et Eestisse ei tooda häid asju, sest siin on meestel kombeks käia spordiriietes. Või siis alasti. Nagu näha ka siia postituse lõppu lisatud piltidelt.

märkmeid

2007-08-06T17:20:00.000+03:00

Ajaarvestus läheb vahest nii sassi, et on vaja pidevalt kõik üles märkida.
Tegin oma stickie'd lahti (elektroonilised märkmepaberid) ja mis ma näen?!

Janek:
näokreem ja puhastuspiim
Balta turult meeste dresse kaks paari (90ndate alguse stiil)
mustad suveplätud
pikk beezh suveseelik
pantene juuksepalsam blondidele juustele 2 tk
õhukesi mustriga põlvikuid

Ema:
apteegi kittel naistele (mõni vana)
apteegi kittel meestele (Ennu oma alles?)
kuuldetoru kui võimalik

TOIT
seenepirukaid
eesti juust
täistera kaerahelbeid
soolaheeringas
väike või poolik must leib
tiramisu mandlid
tõmmu kommid

Viimati kirjutasin ma märkmeid veel Pariisis olles ja vat kui veidraid asju oli vaja mul.

Nädalavahetusel käisin suguvõsa kokkutulekul. Mees oli ka kaasas, et ta saaks enne tähtsat sündmust mu sugulastega tuttavaks. Õnneks ta väga ära ei ehmatanud. Mu suguvõsa on muidu siuke "Itaalia perekond", kes laua taga kõvasti lõugab ja enne hommikusööki pitsi puskarit sunnib jooma. No mis sa teed, kõik võrumaalased!
Seekord ei läinud ka teisiti. Maja ümbruse olid nad Koikkülas kõik puhtaks teind, järve kaevanud ja majas remonti alustanud, kuid vanad kombed ja traditsioonid püsivad siiani. Niikui auto uksest välja saime, pakuti kohe tervituseks värsket rukkipuskarit! Ilus värvitu ja puhas jook oli. Pidin seda veel hiljemgi tarbima.

Üldse elame me mõnda aga enamasti juba lõuna-Eestis, sest Leigo hakkab kohe-kohe ja kõik nädalavahetused oleme seal kinni pluss Pidu augusti viimasel päeval.

Eile käis meil külas tseremooniameister. Mõtlesime välja hulga haigeid lahendusi Peo jaoks. Näiteks võiks akordionist canopyga lava kohalt üle sõita, ise samal ajal kauneid viise mängides. Ja siis me mehega võiksime roomikamfiibi seest välja hüpata kui tordist.

Niisiis, kui ma enne Pidu ei kirjuta, siis teadke, et nuputan tehniliste lahenduste kallal, kuidas saada Amor lendama ja kuidas tordist välja hüpata.

OSTA!!

2007-07-12T16:52:00.001+03:00

Palun ostke kõik Leigo pileteid.

aeglane

2007-07-09T18:24:00.000+03:00

Tegelt on nüüd nii, et olen juba natuke aega kodus olnud. Nö koduperenaine või nii. Sügiseni. Tempo on nii aeglane, et ma unustan asju ja ei viitsi midagi teha. Muudkui magaks ainult. Ja siis käiks spaades ja laseks ennast mudida. Ja siis käiks etendusi ja filme vaatamas. Ja sööks. Olen Pariisis elamise jooksul tarbinud üsna vähe liha, nüüd olen enda jaoks taas avastanud hõrgud ja küpsed lihatoidud.

No ja siis ma plaanisin täna jooksma minna, aga ilm on ju täitsa haige ja ma ei taht padukaga sörkima minna. Vihmavarjuga oleks vist natuke imelik joosta.

jee

2007-07-06T14:15:00.000+03:00

Täna oli kooli skriining, võistlusprogramm. Zhüriiga ja puha. Kui oma sõpradele mainisin, et zhürii esinaine oli Colline Serrau, olid nad „impressed“. Igatahes oli huvitav. Ma siiani ei tea, kes võitis, aga mul on veel homme aega seda teada saada.
Tahaksin täna rääkida natuke erinevustest prantsuse sektsiooni filmide ja rahvusvahelise osakonna filmide vahel. Ja miks mulle meeldib õppida rahvusvahelistega koos.
Ühe lausega - nende filmid ei ole aint komöödiad ja ei räägi aint seksist. Ma ei tea, kas prantslastel pole ambitsiooni enamaks või ei taha nad tõsiseid asju teha. Või ongi nende elu keskpunkt armukesed ja seks. Täna näiteks nägin filmi, kuidas pingviin armus kalasse ja siis nad seksisid. Prantslased röökisid naerda. Ja siis muidugi see lugematu hulk filme armukeste pidamisest. Mul tekkis kahtlus, kas nende mõistus on ikka terve. Aga see ei olnud muidugi kõige jubedam film. Oli üks hiinlase film. Naisest, kes rahuldas end kõrva kaudu. See oli lausa skisofreeniline, naine mattis end liiva alla ja lämbus kile sees, need olid nähtavasti tema unenäolised fantaasiad ja siis filmi lõpuks sai ta orgasmi oma kõrva hellitamisest.
See omakorda tuletas mulle kohe meelde ühte lugu, mida Boris rääkis meile loegus ainukesest inimesest, kes koolist kunagi on välja visatud. Tüüp ei näidanud kooli terve aasta jooksul nägugi ja siis ilmus välja kevadiseks projektsiooniks ja tõi oma dvd ka kaasa. Tema lõpufilm. Kui see peale pandi, siis inimesed said 20 minuti jooksul nautida seda, kuidas rezhissöör end alasti võtab, siis kahte nuga omavahel kokku ihub ja samal ajal erekteerub ning kulmineerub. Nojah. Sellele inimesele kutsuti muidugi pärast kiirabi järele. Nähtavasti ei olnud ta terve.

Rahvusvahelised tegid ka seksist filme. Üks oli prostitutsioonile sundimisest. Rõveda tunde jättis see sisse, seega oli väga hea. Ja siis oli üks film tõestisündind loo põhjal ühest narkariplikast, kes oli rase ja sünnitas ööklubi peldikus ja tappis sealsamas oma lapse… Võibolla ma olen põhjamaalane ja mulle lihtsalt peavad meeldima depressiivsed filmid, mõelgem näiteks Somnambuulile. Mingi lugu peab raputama lihtsalt.
Vahest on muidugi tore vaadata ka filmi naisest, kes läheb oma mehe armukese juurde armastuse õppetükke saama ja siis saab temast lesbi. Väga prantslaslik!

Vaatamata minu irooniale, oli tegelikult üllatavalt häid filme, eriti esimese aasta omade hulgas.
Homme jätkub skriining Kodaki kinos, aga homme enam ei võistelda. Kui ma saan teada, kes võitis ja leian youtube’ist selle üles, siis saadan lingi siia ka.

Homme on niisiis mu viimane päev Pariisis sel õppeaastal. Pean jah tulema veel korra oma projekti lõpetama, aga hea meelega ei läheks ma kodust enam kuskile. Tüütu on reisida. Ja tüütu on üksi olla. Kui ma ei oleks seda aastat ära olnud, siis ma ei usuks, et mina olen see, kes ütleb, et reisida on tüütu… Vähemalt peaks reisima kellegagi koos.
Mul on virisemiseks omad põhjused, lisaks siinsele elule on mul teine, väga ilus ja erutav elu Eestis!
Igatahes maandun ma neljapäeval Tallinnas ja tagasiotsa piletit mul enam pole!

Näeb siis.

kaaluprobleemist ja muust

2007-06-30T18:07:00.000+03:00

Jah, juba mitu aega on siin vahepeal mööda läinud. Olen tagasi Pariisis. Tean juba ette, et see pole sel aasal mitte viimane kord. Vähemalt sel suvel on see viimane kord.
Jutustan siis teilegi, mis vahepeal toimunud on.

Palju ja justkui mitte midagi. Käisin kodus puhkusel jälle. Õigupoolest kandis see aktsioon nime „esimene kolimine“. Kui kõik asjad olid pakitud, sain kokku kolm suurt kotti pluss seljakott pluss arvuti pluss käekott. Polnud ilmaski võimalik, et lähen kogu selle killavooriga bussi või rongi peale. Kotid olid aukartustäratavalt rasked, sest tahtsin kaasa vedada nii palju asju, kui vähegi võimalik. Teadsin juba ette, et pean hakkama ülekilode eest plekkima, aga mul polnud aimugi, kui palju seda on.

Pakkide tassimine tänava otsa, kuhu tuli takso, oli ime omaette. Sain korraga teha vaid umbed viis sammu, koordineerides samal ajal tasakaalu ja käte tööd. Juba 30 meetri pärast oli tunne nagu oleks maratoni jooksnud. Kui lõpuks lennujaama jõudsin ja pakid ära andsin, sain teada, et olin tassinud enda seljas ja peenikeste jäsemete otsas ligikaudu 60-70 kilo. Mis sa kostad! Kolimine ei ole odav lõbu, pidin plekkima kobeda summa, muidu oleks mu kodinad lennukist maha tõstetud ja mina nende otsa töinama jäänud. Lennuki väljalend hilines ka veel ligi tund.

Tallinnasse jõudsin lõpuks siiski õnnelikult. Ühe koti unustasin suures kojujõudmise rõõmus lennujaama. Sellele pidin hiljem järele minema. Elutähtsad kosmeetikavahendid tuli päästa.
Kuna mu mees oli just enne minu saabumist vabastatud meditsiiniasutsest, kus tal oli eemaldatud pimesool, siis pidi ta täitma samu reegleid nagu keisrilõikega sünnitanud naine. EI saunale, spordile, ujumisele, värsketele viljadele ja mis kõige hullem - igasuguste pakkide kandmine ja tõstmine keelati kategooriliselt ära. Niisiis tassisin oma 70 kilo ka üksi teisele korrusele koju. Ei old parata.

Siis tiksus kell juba aeglasemalt, oli aega jälle üle mitme aja eestlasi vahtida, paljud näevad ikka välja veel täitsa ürgsed. Ja mõned naised näevad välja ikka veel täitsa vulgaarsed. Ei tea, mis see on, aga siin olles tunnen ida-eurooplase juba kaugelt ära. Nende näod on kuidagi eriti kandilised ja reeglina kannavad kõik tosse. Eestis kannavad ka kõik tosse.

Jaanipäev möödus maal Peipsi ääres, eriti kahju on, et Saaremaale seekord jälle ei jõudnud. Siis käisime mehe ja tema kolleegi perega Ärmal, külas proua Ilvesel. Ta avas seal külalistemaja ja Erma pargi. Kuidagi väga isiklik koht on see. Presidendi asjad olid seal kõik laiali ja perealbumid raamatukogus kõigile vaadata. Raamatukogu oli muidugi aukartust äratav. Nende saun, kus nad 7 aastat elasid, oli ka kõigile avatud. Riiulil seisid veel nii ilusti jahu ja makaronid.

No ja siis ülejäänud aja ma logelesin, sõbrad käisid külas, drinkisime väljas ja klatshisime endiseid töökohti, ise käisime külas ka. Kuna praegu on selline tittede saamise aeg, siis olen saanud korraliku imikuhariduse alates sellest, et tähtaja võiks valetada pikemaks ja milliseid riideid on öösel kergeim avada. Tunne oli, nagu homme saaksin lapse ja rinda tekiks juba piimapais. Tegelikult muidugi veel ei saa, aga kauge tulevik see ka enam ei ole.

No ja oligi aeg siia tagasi sõita. Veensin ennast kogu aeg, et tulen vaid „komandeeringusse“, et see nädal kiiremini läheks. Mingis mõttes on siin juba kodune, ikka see koerasitt ja Robbie Williams.

Kooli mõttes on asjad muidugi endiselt keerulised. Ajasin siin akiivselt asja, et saaksin puudu oleva osa filmida ära esmaspäeval. Kahjuks on vana lokatsiooniga ikkagi kööga ja uue otsingud ei kandnud vilja. Ajafaktor ka pressis peale. Nii et sügisel ootab mind ees veel üks trett siia. Ma aint loodan, et mu tööandja seda ka mõistab. Kavatsen sügisel üsna häbematu töötaja olla. Lähen augusti lõpus ka ametlikult mehele ja vaja oleks mesinädalaid ka pidada.

Mis siis veel. Pean siit oma koopast välja kolima ülehomseks. Mu korteriperenaise õe itaallasest sõber kolib sisse. No ta ei olnud väga arusaaja inimene, et oleks veel paar päevakest oodanud.
5ndal maandun Eestis kogu oma ülejäänud killavooriga. Peamiselt on jäänud raamatud ja riided. Ei ole kindel, et ülekilosid ei tule, just praegu hakkas siin suurte alede hooaeg...

Lõpp paistab

2007-06-16T16:02:00.000+03:00

Ma väga vabandan, et ei ole siia sada aastat kirjutanud. Mul nimelt kadus internett ära. Ega midagi erilsit uudist ka ei ole muidugi. Juuli võte on ikka veel ebaselge, otsime igaks juhuks tagavara lahendusi. Täna pole internetti juba 5s päev, hakkan natuke harjuma, õhtuti on jälle aega rohkem raamatutele pühenduda ja filme vaadata. Kavatsen siit kaasa osta häid dvdsid, mida Eestist oleks keeruline leida, kui just amazonist ei telli.

Mis ma siis veel kirjutan. Koolis on üsna vaikne, olen praegu selle aasta viimasel võttel, siis jääb teha veel aint enda lisapäev.
No ja 19 ma juba hakkan kolima. See on teisipäev. Ja siis tulen korra nädalaks veel siia "komandeeringusse". Pean hakkama oma killavoori kokku pakkima. Huhh.

mida on maailmas uut?

2007-06-06T20:31:00.000+03:00

Naaber mängib ikka sama repertuaari. Ma tõesti imestan, kuidas on üks inimene võimeline mitte tüdinema ühest ja samast asjast.

Tegelikult tahtsin öelda hoopis midagi muud. Ma ei saa kuidagi näitlejate aegu klappima ja seega teen oma viimase jupi filmist juuli alguses. Sellega seoses hakkan vaikselt Eestisse tagasi kolima. Järgmisel nädalal on mul kirjas Mandy võte, aga siis tulen arvatavasti juba taas kaheks nädalaks koju ja võtan endaga kaada nii palju asju kui võimalik. Juuli alguses tulen nädalaks tagasi Pariisi, et teha lõpuni oma film. Õnneks sain korteri omanikuga kokkuleppele, et kui tema õe sõber, kes peaks Bistroos suvel elama hakkama, tuleb ka varem, siis ta saab seni mujal olla ja ma ei pea ise hakkama oma asju tassima mööda Pariisi laiali.

Huhh, logistika on keeruline asi.

millal-millal-millal

2007-06-05T19:30:00.000+03:00

millal on kaamera vaba?
millal võttegrupl saab tulla?
millal meid lubatakse lokatsioonile?
millal näitlejad saavad?

Need on küsimused, mille üle olen pead murdnud kogu siin oleku aja. Te ei kujuta ette, kui palju võtteid praegu käsil on ja milline kõrgem matt see kõik on. Vahest tundub, et mitte miski ei lähe nagu hästi ja kõik on minu vastu.
No kurat!

Käisime täna haiglas inimesi moosimas, et saaksime neljapäeval seal siiski filmida. Ei midagi.
Pärast istusin bussipeatuse, nuusutasin õitsvate pärnaõite magusat lõhna ja meenutasin lapsepõlve. Kui muretu siis kõik oli...

Lõpuks ometi!

2007-06-04T20:34:00.000+03:00

Täna 5 minutit tagasi koitis see hetk, mil ma lõpuks sain teada, et ka minu majakeses elas kuulsus!
No ta polnud just Picasso, aga siiski.
Giid rääkis just ukse eest, et Rue d'Orchampt, maja nr 5, siin elas üsna tuntud kirjanik ja dramaturg, Georges Courteline, arvatavasti siis eelmise sajandi alguses. Ta kirjutas poliitilist satiiri ja muidu komejante kohalikele Montmartri teatritele, mida siin oli palju. Lisas nendele, leiutas ta ka ühe huvitava masina - idioot-meetri, millega sai inimeste rumalust mõõta.

Siit saan lugeda:
http://en.wikipedia.org/wiki/Georges_Courteline

Mul on igatahes tema üle hea meel. Tol ajal oli kindlasti elu siin õnnelikum, sest polnud naabrit, kes iga päev Robbie Williamsit mängitaks...

Pärastlõunamõtted

2007-06-03T16:58:00.000+03:00

Suvi on Pariisi tagasi jõudnud. Käisin täna pargis Kivirähki lugemas. Väga kurb oli. Mulle õudselt meeldivad raamatute lõpud, need on nii magusad, isegi kui nad on kurvad. Aga ma ei loe kunagi lõppu enne ära, igasugune mõnu kaoks siis ära. Niisiis olin ma tagasi tulles täiesti kurb ja väänasin poolel teel kodu poole oma varba välja. Omaenda püksisäärde. Kas pole nõme? Kiirustasin kodu poole ja avastasin enda ukse eest karja turiste. Sundisin end rahulikuks ja jalutasin ümber kvartali, kohtasin nööri otsas jalutavat kassi. Tagasi pöördudes oli õhk venelastest puhas ja sain oma jahedasse urgu tagasi pugeda.

Eile sain Ljova käest rõõmustava uudise, ta sai emaks! Eriti tore on see, et ta sai tütre, kõik saavad kogu aeg poegi. Viisin talle juba ette kingi ära, sest näed tillukest (rocki)preilit alles kuu aja pärast.

Mis siis veel uudist, juba kolmas päev mängib kuskil tänava otsas puhkpilliorkester ja mu naaber mängitab endise hooga igal õhtul Robbie Williamsit. Olen hakanud muusikalise reostuse vältimiseks filme vaatama kõrvaklappidega. See kompott sööb muidu ajud ära.

Läheme siis põhiliste asjade juurde ka. Olen siin vaikselt orgunnind asju, et saaksin puudu oleva materjali sel nädalal ära filmida. Nüüd hakkasid nad seal koolis vassima, nagu ei tahaks mule enam tehnikat anda. Olen täiesti endast väljas ja vihane, sest esiteks, teeme ühe asja selgeks. Pean pool filmi uuesti tegema mitte seepärast, et kogu tehnika tuuri pandi, vaid et kooli antud kaamera oli nähtavasti kehvasti testitud ja keeras minu ja mu kursaõe filmid pekki. Ja see ei ole kindlasti mitte minu süü. Ja kui nad kirvepead sellest aru ei saa ja ei lase mul oma filmi lõpetada, siis mul on neist kahju. Sest nii loll kahjuks ei saa olla. Ma mõistan väga hästi nende ettevaatust, minu filmivõtetel juhtunu pärast peedistavad nad nüüd kõiki kooli tudengeid ja mõtlevad järjest karmimaid reegleid välja, aga no tõesti, väheke inimlikkust kuluks sellele Touatile küll ära. Tema on see kõige hullem keiss.
Igatahes ei lase ma endale pähe istuda, on palju asjaolusid, mis räägivad ka nende vastu... Nii, et pidagu mokk maas.

No ja nii ma siin aega veedan. Kuna alustan järgmisel nädalal olemasoleva materjali monti, siis pole ma endale suuri töid krabanud. Osalen võtetel skriptitüdrukuna ja mulle see töö meeldib. Võibolla võtan veel ühe projekti lokatsioonid enda peale, aga see sõltub sellest, kas poolakast Matrin saab oma filmi kuulsa poola näitleja. Kui ei saa, siis ta sel kevadel ei filmi.

No vot, ma nüüd loen raamatu lõpuni. Ilus raamat on.

Claire'l oli õigus

2007-05-30T00:23:00.000+03:00

Mul ei ole viimast päeva lindis.
Ma ei tea, kuidas seda nimetada, ebaõnn?

Tuleb otsast alustada.

tagasi

2007-05-27T22:55:00.000+03:00

Käisin vahepeal Eestis puhkamas. Täna jõudsin tagasi ja nüüd istun jälle oma väikses kivipõrandaga hämaras toas ja mõtisklen asjade üle. Kuu aega on siin veel jäänud. Või siis umbes 4 filmi. Ajaarvamine on imelik.
Ei olnud nagu tahtmist eestist kirjutada, see oleks olnud kalli aja raiskamine. Vaatasin inimesi ja oma uut kodu ja tundsin end õnnelikuna. Inimesed kannavad jopesid, neegreid ei ole ja kodus on maailma kõige mugavam ja punasem diivan ja sõbrad on head. Sünnitavad igal pool, nii Eestis kui Pariisis.
Jube tahtmine on pakkida juba asju, kuigi alles tulin, õudselt tahaks koju tagasi. Tassisin endaga kohvris kaasa hunniku eesti komme, kaks saku kulda ja hulga eesti filme. Vaja nimestele näidata.
Homme alustan juba järgmise võttega ja tahaks nüüd oma filmi laborist kätte saada. Väike värin on ikka sees, kas valgus sai õigesti ja kas fookus on paigas ja kas viimane päev on ikka purgis...

kuulmiseni,
täna pole kirjatuju

eee...

2007-05-16T10:48:00.000+03:00

Sarkozy vannutati täna presidendiks. Islamistid ähvardavad rünnakutega. Arvestades mu viimaste päevade ebaõnne...ma ei tea, kas peaksin tänavale minema? kas peaksin metrooga sõitma? Ehk peaksin vältima Gare du Nordi, istuma rongis vaid kas esimesse või viimasesse vagunisse? Homme lähen lennukile. Kas lennujaam on turvaline? Pariis on politseid jälle täis.

järjejutt

2007-05-15T18:25:00.000+03:00

Täna hommikul sain esimest korda natuke pikemalt magada. Aga ikka tunnen, et olen kohutavalt kurnatud. Praktiliselt kaks tundi pärast ärkamist tuli jälle massiivne uni peale, keha nagu käseks end välja lülitada.
Täna ei olnud mul plaanis kooli nägu näidata, tahtsin kodus olla ja asju pakkida, sest neljapäeval tulen koju puhkusele. Aga siis helistas Alex ja oli vaja ennast taas tema kabinetti vedada, et kinnitada meie igaühe (esimene assistent Sam, produtsent Vanessa, kunstnik Mandy ja mina) isiklik tunnistus selle kohta, mis juhtus. Kui see oli tehtud, läksime kooli direktori jutule. Mr Georges Touati on kontrollfriik. Ta on õudusunenägu, kui sul peaks midagi juhtuma. Seel mis meil juhtus, oli aga tema õudusuenägu. Ta käib tavaliselt iga päev klassist klassi turvalisuskontrolli tegemas ja juba täna hommikul oli ta teiste tudengite elu meie pärast raskeks teinud. Niisiis istusime tema kabinetis ja ta hakkas meid küsitlema, Muidugi me natuke mängisime, et räägime kõik väga kehvasti prantsuse keelt, et Alex saaks meie eest rohkem rääkida. Touati on raske tegelane, ta kukkus pommima igasuguste küsimustega, kes ikka sõitis ja kes oli roolis ja kes ja kes ja kes... Lugu on aga selline, et võti oli arvatavasti minu taskus, kust see varastati kui need neli meesterahvast meie juures sebisid. Arvatavasti seepärast, et see liikus käest kätte, kel seda parasjagu vaja oli ja kuna mina olin shokis ja endast väljas oma filmi pärast, siis ma ei mäleta sellest hetkest midagi. Ja näitleja pole seotud asjaga.

Muuhulgas sai Alex eile teada, et kool ei olnud tehnikat kindlustanud. See on kas liiga vana või pööraselt kallis. Kindlustatakse aint uuemat ja kallimat tehnikat. Niisiis kaotab kool kogu täiega. Alex ja Touati läksid täna enivei politseisse kooli eest avaldust tegema ja meie isiklikke tunnistusi viima, et me ei peaks sinna ise minema. Kool seisab oma tudengite eest.

Pärast koosolekut direktori kabinetis, läksid Vanessa ja Sam Europcar'i. Vanessa helistas ja ütles, et on reaalne võimalus, et nad kasseerivad meilt kogu raha sisse... Esiteks 1000 eurot rendi ja deposiidiraha pluss bussi hind, umbes 20 000. Lisaks selgus veider juriidiline tõsiasi, et rendifirmal pole eraldi kindlustusfirmat ja nad on nö ise enda kindlustus. Kohutavalt keeruliseks läheb see asi.
Vanessa juba arvatavasti leidis meile juristi, kes on nõus meid tasuta aitama nõuga ja asjaajamisega, sest me oleme kõik välismaalased võõras riigis ja see kõik on kurnav ja keeruline ja kool saab selles osas vähe aidata.
Mul pole aimugi, mis saab, kui rendifirma otsustab kogu raha meilt sisse kasseerida. Kuna Sam on paberites kirjas, siis esialgu on kõik tema kaelas, aga selge on see, et mina olen selle projekti nö ülemus ja raha peab lõpuks tulema minu kaukast.
Aga see selgub juba hiljem, kui saame politseist ametliku paberi selle kohta, mis juhtus ja asja menetlema asutakse.
Nii et kui ma ühel hetkel annetusi koguma hakkan, siis loodetavasti aitate :) Muidu ma lihtsalt ei tea, mida ma teen.

Õnneks on koolis kõik inimesed, nii tudengid kui kõik õppejõud väga toetavad ja pakuvad igal hetkel oma abi. See on väga hea. Kui terve aasta enamik tudengeid viriseb, et ise peab kogu aeg rabelema ja kool ei tee eriti palju tudengite heaks, ehkki me maksame palju pappi, siis alles nüüd ma tunnen, kui palju kool mind aitab. Meid nelja õigupoolest. Peame Alexi viima eriti heasse restoani kui see kõik ükskord läbi saab. Ja kui mul siis veel raha on...

Filmiajalugu

2007-05-13T20:56:00.000+03:00

Tere kallid. Pomm on plahvatanud. Kui ma täna hommikul üles ärkasin, siis ma ikka lootsin veel, et ma näen und, sest ma ei tahtnud reaalsusesse naasta. Praegu on reaalsus nii paha, kui ta üldse kunagi minu jaoks veel olnud pole.
Aga ma alustan siis algusest.

Kolm võttepäeva on selja taga. Kerged need just ei olnud :) päev enne võtteid kaotasime lokatsiooni ja bussikompanii vedas meid alt nii, et meil ei olnud ka võttebussi. Need tulekahjud said õnneks kiiresti kustutatud, leidsime kiiresti uue võttepaiga, aga samas seisin ma vastakuti kunstiliste probleemidega. Lillepood, milles filmima pidime, asus eeslinnas, ilusal vaiksel väljakul. Reaalne võttepaik oli aga suurte tänavate ristumispaigal keset Pariisis. Minu filmi atmosfäär aga on väikelinlik, kus inimesed tunnevad teineteist. Isegi kui ma suudan vältida autosid, siis helindamine on tõeline pähkel. Postsünkro on siin kindel asi. Dialoogid ja taustahelid tuleb kõik eraldi ja uuesti salvestada, mis ei ole nii loomulik ja tähelepanelik silm tabab selle ära. Aga olud sunnivad sind vahest tegema järeleandmisi, mida sa muidu iialgi teha ei tahaks. Pärast lillepoodi filmisime minu tillukeses suudios, mille osav kunstnik Mandy muutis lillepoe tagaruumiks. Mu voodi tõsteti tänavale ja sellel tehti meiki ja chilliti niisama, turistid käisid mööda ja mu võttegrupp sai ka teada üht teist mu majakese ajaloost.
Teisel päeval filmisime mu kuravenna juures majas, eeslinnas. Väga vahva päev oli, kui välja arvata mõned probleemid lapsnäitlejaga. Mu filmi nö "flashback" stseenides oli osatäitjaks väike poiss, kes osutus pisut väänikuks. Kui ta võttele saabus oma popi noore vanaemaga, oli ta igati tore, aga võtteplats tegi ta närviliseks ja kõik need inimesed ja meil läks kaua aega, et teda kooriku seest kätte saada. Lõpuks õnnestus see teisel näitlejal, kelle me poisiga tuppa kahekesi jätsime. Võtsime plaanid kiiresti üles minimaalse inimeste hulgaga ja kõik oli lahe. Kuna poiss viitis meil päris mitu tunnikest võtteaega, siis jäime õhtul jänni, kaotasime liiga kiiresti valgust ja mul on viimaste plaanide pärast mure. Esiteks valguse järjepidevus ja teiseks viimane plaan ei tulnud siiski selline, nagu ma tahtnud oleks, sest olime ajahädas.

Kolmas päev filmisime Saint-Denis vanadekodus. Stseeni tegevupsigaks haigla. Hommik algas ilusti, natuke oli jama rezhiigraafikuga, sest näitleja pidi keset päeva vahepeal ära käima, aga sellele leidsime lahenduse. Poole päeva pealt hakkasid aga asjad miema allamäge. Direktor otsustas, et ta siiski ei taha, et me nii kaua majas oleksime. Teatas meile kaks tundi ette, et kahe tuni pärast peame olema läinud. Samal ajal pidasid vanakesed all pidu (või mis pidu see ikka oli, seniilsed vanakesed kohvilauas, personal kurdistava muusika saatel tantsimas). Heli oli pekkis, sest me ei saanud meie korrusel olevat kõlarit kinni keerata ja ka ust sulgeda ei lubatud. Kogu heli tuleb taas uuesti võtta.
Saime koridori plaanid tehtud ja vähendasime võttegruppi poole võrra, kolisime "palatisse", kus jäi teha veel 4 plaani. Need said tehtud, kiiresti asjad kokku ja õue, sest teha jäi veel üks väliplaan.
Me muidugi üldse ei mõelnud, et oleme Saint-Denis. See on see geto kus võib päise päeva ajal peksa saada ja kus rahutuste ajal autosid põletatakse.

Viiman plaan nägi ette, et vaimse häirega poeg kihutab valge bussiga, hiiglaslik koer auto kõrvalistmel. Selle jaoks käis Vanessa vamadekodu lähedal otsimas kena võttepaika, et saaksime selle sealsamas ära teha. Paik oli kena, alleega ja puha. Panime operaatoriga plaani paika ja olime valmis võtma. Kui kaamera sisse lülitasime, tegi see täiesti kohutavat häält. Lisaks sai helimehel ka rekorderi aku tühjaks. Claire suundus bussi, et vana Eclaire kaamera filmikarpi kontrollida (kuidas seda asja nimetatakse eesti keeles, kuhu film sisse käib?) See võttis kaua aega ja siis tuli ta välja absurdsena tunduva asjaga, öeldes, et film pole läbi "värava" üldse käinudki! Väravaks kutsun ma siin seda väikest ava, mille kaudu langeb filmile valgus ja mille pärast kujutis tekibki. Niisiis oli sellel poolel, kuhu film pannakse alguses, kogu rull veel alles ja teisel poolel, kuhu peaks keritama ilmutatud film, täitsa tühi. Loogiliselt pole see võimalik, sest kaamera käis ja ühtegi veidrat heli ta ei teinud. Puhas mehhaanika. Kui film poleks kerinud, siis oleks jubin, mis perforatsiooni kaudu filmi edasi ajab, teinud kohutavat häält. Kõne juhendajale andis niipalju selgitust, et film võis olla kehvasti kaamerasse laaditud või siis karp must. Kumbagi varianti ma ei usu. Ma ju usaldan oma operaatorit. Niisiis, ma ei tea, kas viimane võttepäev on üldse lindis või mitte. Ma olin täielikus shokis ja ei suutnud uskuda, et see minuga juhtub. Kogu päeva töö, rasked plaanid, närvitsemine aja pärast, helijamad, kõik tühja. Miks?
Olin endast täiesti väljas. Claire võttis filmi kaamerast välja ja pakkis selle labori jaoks kokku. Kahe nädala pärast selgub, mis saab. See kõik tundus nii uskumatu, et ma ei teadnud enam, mida peale hakata. Kust ma võtan aja ja inimesed, et see kõik uuesti teha Kõik peavad tegema oma isiklikke projekte ja praegu on täielik hullumaja, kõik filmivad.

Pakkisime asjad kokku. Buss seisis meist 5 meetri kaugusel teepervel, Sam ja Sindri laadisid asju peale. Kui kõik koos, jäime veel nägemist ütlema ja asja üle arutama. Järgmine asi, mis me nägime, oli bussi tagaots.
Keegi varastas selle meie nina alt ära ja kihutas minema.

Renditud buss koos kogu võttetehnikaga!! 30 000 euro väärtuses. 16 mm kaamera, pluss lugematu hulk jubinaid, proshektoreid jne jne. Kui te arvate, et ma kirjutan järjekordset skripti, siis te eksite.
Ma ei usu seda ise ka veel, kuidas see juhtus. Näitleja oli roolis ja sel ajal kui mina teeservas halasin ja nutsin oma filmi pärat, tulid meie juurde neli kohalikku meest uurima, mis viga on, Näitleja tuli bussist välja meile appi igaks juhuks. Ja jättis arvatavasti võtme ette. Me keegi ei tea täpselt, kas see võti oli seal ees või ei. Aga loogiline, et juhtmete ühendamiseka ei oleks see olnud olukord "gone in 15 seconds"

See oli kohutav pauk. Ma ei tea, kas te sudate endale ette kujutada, mis olukorras me olime. Sam oli oma raha deposiidiks pannes rentinud bussi. Kui sel võti oli ees, ei lähe see ka kindlustuse alla. Lisaks kooli tehnika. Alailma nad hädaldavad seal, et rahvusvaheline osakond ei oska tehnikat hoida ja nüd siis see.
Vanessa jooksis lähimasse pood, et politsei numbrit küsida, seal inimesed keerasid selja. Keegi ei taha ennast siduda.
Saint-Denis...
Helistasime kohe poliseisse, aga selle tulek võttis aega piinavalt kaua, ronisime sisse ja kihutasime vilkurite saatel jaoskonda. Seal istusime ja ootasime. Saime edastada esialgse info. Kooli tehnikajuht Alex Rowe tuli kohale. Tema on uskumatu inimene. Ta on valmis oma tudengite eest seisma iga kell, ükskõik kui sitt olukord ka ei oleks ja tema võtab alati kõige hullema pasa enda kaela. Ja seda tuleb palju, eriti kooli juhtkonna poolt. Politsei aga vangutas pead: kallid inimesed, te olete Saint-Denis'. Siin on majadel silmad ja kõrvad. Tõepoolest, kui kaamera veel tänaval polnud, oli vaikne, Niikui filmimises läks, tiirles me ümber pidevalt autosid... Aga keegi midagi ei tea. Pole siis ime, et mul hakkavad varsti ilmnema rassistlikud ja immigrantide vastased tunded.

Niisiis istusime politseis kuni kella 1ni, Sam tegi esmase avalduse, aga homme pean mina minema ja tegema täpsema.
Põhimõtteliselt on mul valida kahe variandi vahel. Kas teha avaldus kooli (kindlustuse) kasuks, modifitseerides natuke lugu ja riskida valetunnistamisega või rääkida tõtt, millest täit ma isegi täpselt ei tea, mis tooks koolile suure kahju, aga minu süda oleks puhas.

Alex muudkui kinnitab mulle, et ma ei muretseks ja ta teab neid asju väga hästi, aga väike värin on sees.
Arvatavasti on hommik õhtust targem. Head ööd. Loodan, et sellist päeva, nagu eile, ei tule mul enam kunagi.

p.s Lisan varsti pilte ka. Buss on seal veel täitsa olemas :D

filmist ja inimstest

2007-05-03T20:25:00.000+03:00

Naljakas, kuidas film "tuleb kokku".

Nädala pärast on mul minu esimene võte rezhissöörina. Olen juba ärevil. Mitte millegi konkreetse pärast, aga niisama, Täna oli mul näitlejatega esimene proov ja see läks hästi. Michéle on rolli jaoks justkui loodud, ta tabab nii hästi karakterit, et vaata ja imesta. Mõnikord lihtsalt veab nii roppu moodi. Pierre oli ka väga hea.
Ma ei tea, kas ma olen teile üldse rääkinud, millest mu lugu on. Võibolla ei olegi.

See on lugu umbes 55sest daamist Inesest, kes üritab oma kurvavõitu ja üksluiset elu leevendada napsutamisega. Pahandusi tal sellest erilisi ei ole, sest töökoht, lillepood, on suurepärane "aroomipeitja". Põhjus, miks ta napsutada armastab, on üksindus. Ta mees jättis pere maha, kui nende poeg oli umbes viiene. Ka pojale jättis isa lahkumine tugeva emotsionaalse jälje. Praegu umbes 20ndates noormees on vaimse mahajäämusega ja tassib ikka veel endaga kaasas tohutu suurt valget mängukoera, mille isa talle kinkis. Pojal on üks "meelelahutus" veel. Ta näppab ema tagant salaja kaubabussi ja käib sellega kihutamas, hiigelkoer kõrvalistmel. Väikelinna politsei, kellest on prouale peaaegu juba sõbrad saanud, käib ikka aeg-ajalt naise ukse taga teda hoiatamas.
Ühel päeval astub tuttav politseinik taas lillepoe uksest sisse, tuues seekord halva sõnumi.

Ines jookseb paanikas haiglasse ja leiab oma poja elusana, kuid üsna raskes seisus. Suur valge koer on katki ja verine, aga istub truult oma peremehe kõrval toolil. Inese üllatus on aga veelgi suurem, kui ta tunneb ära poega üle vaatama saabunud vahetuse arstis oma aastaid tagasi kaotatud armastuse, Phillipi.

Kumbki ei oska ootamatule olukorrale reageerida ja misssugune olekski üldse õige reaktsioon? Kunagised abikaasad jalutavad kohmetus vaikuses mööda koridori, peas tiirlemas sajad küsimused. Välja suudavad öelda aga väheseid sõnu - kas pojaga saab kõik korda?

Abikaasa telefonikõnele vastates jalutab Phillip taas palati uksele ja näeb nukrat ja kössis valget koera. Ta võtab koera ja küürib selle verest puhtaks.

Heh, see peaks teoorias olema 6-7 minutiline film. Homem lähen mängukoeri ostma.

Lisaks on praegu selline teema, et pakkumisi sajab sisse uksest ja aknast, sest absoluutselt kõik tegelevad oma aastalõpu projektidega. Sain pakkumise isegi kandideerida ühe filmi peaossa. Se on nö monoloog-film naisest, kes sooritab enesetapu.

No ja muust elust niipalju, et ega seda ei olegi. Ikka aegajalt tuleb ette arutelusid prokssõduri teemal, sest siin on mitmeid inimesi, kes jälgivad ikka rohkem maailmas toimuvat. Täna just vestlesin kolmanda kursuse poolakaga, kes tundis muret Tallinnas toimuva pärast. Ta ema on Riias suursaadik ja siis ta on rohkem kursis. Lubas suvel Tallinnast läbi astuda. Pärast pronkssõduri teemat läks jutt loomulikult sellele, et ta tahab mind oma filmi juures ka näha.

No ja siis muu elu alla kuulub ka klatsh, mille omandamine on Pariisis nii lihtne. Kolmandal kursusel õpib kuulsa reklaamiguru Saatchi poeg. Praegu käivad tal võtted ja absoluutselt kõik räägivad, et ta on ärahellitatud ekstsentrik. A võibolla on see tema stiil, ta film räägib vist ooperietendusest, mis toimub rekka sees. Selliseid hellikuid, kes on kobeda rahakoti ja kuulsa papa varjus kasvanud on siin veel, kasvõi minu kursuse Auguste, kelle (kasu)isa on kokku keevitanud sellised shedöövrid nagu "What's eating Gilbert Grape" ja "Chocolat". Aga iseloom on tal tapvalt vastik.
Jah, igast tegelasi kohtab.

No näed, sain jälle vahutada natuke.

pilte ka siia

2007-05-01T20:06:00.000+03:00

Marianne uskumatud seiklused Pariisis

2007-04-29T20:56:00.000+03:00

Hehee,
eelmisele jutule lisaks tahtsin veel öelda järgmist. Rääkisin siin teise kursuse Aleksandrale, kes on moskvalanna, mis kammajjaa Eestis toimub. Ta pidi ennast herneks naerma kui kuulis et põhjuseks on "bronzovõi soldat". No ausõna! Itsitas silmad märjaks, niivõrd naruväärne oli see asi tema meelest. Ja ausalt öeldes paistabki see asi siit kaugemalt kohutavalt totter, nõme ja labane.
Eriti tobe oli see, et rahutused muudkui käisid, aga valitsuselt ei tulnud kippu ega kõppu. Loe Delfit, Postimeest või Päevalehte, mingit kommentaari ei tule sealt kus vaja oleks. Aint politsei muudkui seletas ja rääks. Alles teisel päeval pakkis Unzip oma suu lahti.
Küll on hea, et mu mees kuu aja eest Tõnismäelt ära kolis. Eelmisel aastal 9 mai ajal elasin veel isegi seal ja möll käis nii et vaata ja imesta. Praegu poleks kojugi saand enam...

Aga vahetame teemat.

Mul sai lõpuks läbi kaks kuud kestnud agoonia Bojana filmiga. Oli see vast sõit!
Neid sündmusi, mis seda filmi ümbritsesid oli nii palju, et nende meelespidamine läheb meelest äragi. Aga tipphetked toon siiski ära. Kaks päeva enne võtteid helistas mulle Bojana nuttes ja hüstras, et võtted tuleb ära jätta, sest tema rahastaja (see hull professor) Peter ei rahasta enam tema filmi. Tal pole raha ja film jääb ära. Muidugi ei öelnud ma kellelegi, käskisin tal minna jalutama ja siis magama ja siis hommikul asjad üle vaadata. Hommikul selguski, et nad olid üksteisest valesti aru saanud ja mingi raha ikkagi Peter katab. Enne jõudis Bojana juba helistada õppejõule ja paanikat külvata. Igatahes, nii uskumatu kui see ka ei tundunud, saabus esimene võttepäev ja kõik algas plaanitult. Hiljem tulid tagasilöögid. Anubhab, kes oli projekti juures teine assistent pidi orgunnima statiste kirikusse. Ühel hetkel polnud meil ei statiste ja ka assistent oli kadunud...
Mis siis ikka, mängisime ise.

Pärastlõunal oli võte surnuaias. Sinna sõitsin ma koos näitlejannaga, autoga. Mina olin muide võtte juures ka autojuht ja auto oli meil renditud. Oli siuke väiksemat sorti kaubik. Meie suurim mure oli selles, et seadeldis, mida kutsutakse "diffusion boardiks" (vabandage, ma ei tea, kuidas see eesti keeles on, öelge kui teate!!) oli liiga suur, et bussi mahtuda. Teipisime selle siis katusele. Poolel tee tuli aga räige tuulepuhang ja kiskus selle katuselt lahti ning otse keset tihedat Pariisi liiklust järgmise auto rataste alla. Ilusal valgel kalkal oli räme rehvijälg... Pidasime kiirelt auto kinni ja Olja jooksis raami ära tooma, samal ajal kui ma autot passisin, kuskilt suutis ta kiiresti leida ka teipi, millega uuesti rehvijäljega seadeldise katusele tagasi keevitasime. Aga me ei teadnud, mis üllatused meid veel ees ootavad. Surnuaeda jõudes ja katusele kiigates kohtasin seal terve asja asemel poolenisti ribastunud kalkaga raami. Nimelt oli auto siiski suutnud teha kalkasse väikse prao ja tuul oli selle koorinud mõnuga ribadeks. Dohh. "Magasin" (häälda: magazään) selle üle ei rõõmusta, mõtsime Samiga kui pärast võtteid kooli juurde tagasi sõitsime. A surnuaias läks muidu ilusti, kui välja arvata tappev palavus.

Teine ja kolmas päev olid võtted baaris. Räigelt väike ja kitsas ja kõik suitsetasid hullumoodi. Kunst nägi nii ette. Kuna eelmise päeva palavus oli mind sundinud autos konditsioneeri kasutama, siis teisel võttepäeval olin kapitaalselt haige ja palavikus. Räige, lausa metsik nohu oli. Niisiis parkisin bussi ilusti ära ja võtted võisid alata. Parkimine on siin ka eriliselt haige. Selleks tuleb tubakapoest osta parkimiskaart ja aint sellega saab posti seest kviitungi. Ja aint kaks tundi korraga saab parkida! Nagu kiviajal elaks!!! Niisiis, kuna mul hakkas kella 10 paiku eriti paha, siis otsustasin koju minna ja magada kuni ajani, mil vaja jälle sõita. Poole magamise pealt saabus telefonikõne:
"eeeeee... where is the van?"
"What do you mean, where is the van?!", ütsin ma.
"I can't see the van!", ütles Shanice.

Esimene asi, millele ma mõtlesin, et nüüd on perses, keegi on bussi ära varastanud. Mis tähendab 900 eurose deposiidi minekut kellegi teise taskuse pluss tehnika välja maksmist koolile. See oleks olnud täielik katastroof. Asi oli tegelikkuses natuke veel nõmedam. Kuna Pariisis on liiklus nagu p***s, kus silte ei märka ja teenindusalad pole alati märgitud selgelt, siis saime politseisse helistades teada, et olin parkinud kogemata taksode teenindusreale ja keegi neist troppidest oli palunud meie auto teisaldada. Niisiis astusin poolunisena ja haigena taas kivisesse kuumusesse ja võtsime Camillega suuna Porte de Pantin'i, kus need autod siis viiakse. Ekslesime seal kuni otsustasime küsida teed. Kena daam koerakesega teadis kohe, milles asi, naeratas vandeseltslaslikult ja juhatas suuna kätte. Hajameelsuse ja tropi taksojuhi kaebamine läks maksma 136 eurot. Igatahes jõudsime tagasi baari juurde täpselt hetkeks, mil asi oli valmis ja algas tehnika peale laadimine.
Kolmas ehk viimane päev möödus suuremate intsidentideta, õppejõud käis võtteplatsil ja muudkui seletas, kui õnnelik ta on, et Bojana siiski filmib. Juhuslikult oli ta samal päeval ka veel sünnipäev.
Kui tehnikat läksime tagasi viima, siis hing värises sees, püüdsine seda diffusion boardi natuke parandada ja puhastada. Lolo, kes Magasäänis töötab valmistas selle diffusioni oma enese kätega. Algul oli ta päris kuri, aga kui ta tegi lahti prozhede kasti ja nägi, kui ilusti kõik oli kokku pakitud, siis ta leebus ja me pääsesime puhta nahaga.

Päev oli aga veel pikk ees. Kuna olin end lubanud juba paar nädalat samal õhtul statistiks ühele ööklubi võttele, siis läksin ja tegin "higist reivi" tunnikese-paar ja siis tagasi Belleville'i, kus Serbia maama Coccinelle pakkus oma kitshkuldses restoranis meile lõpupeo puhul imemaitsvaid roogasid ja Montenegro veini. Toit oli tõesti superhea. Pärast liiguti edasi baari, kus päeval oli meie "holding area" ja seal oli pidu püsti, serbia trubaduurid laulsid mikrofonidega tantsijate vahel ja mehed lõid külge meie tiimi aisale mustanahalisele naesterahvale Shanice'le.
Mina pidasin targaks otsuseks koju hiilida pärast tervitusnapsi, sest tervis oli ikka kehv.

No ja nüüd ma olen siin kaks päeva maganud, nuusanud ja mitte midagi teinud, väljas müristab äikest ja mul on jäänud oma filmini 10 päeva.

Päevalehe tähetund

2007-04-28T02:17:00.000+03:00

Prügikast põleb

Kell 23.30 Eesti Päevalehe reporter teatas, et vandaalid on purustanud Viru tänava lilleputkad ja varustavad end käigu pealt lilledega.

Kell 23. 36 Politsei jõudis Viru tänavale ja ajas rüüstajad ära. Samal ajal on teised vandaalid jõudnud Stockmanni juurde, sinna sisse murdnud ja varastavad nüüd nokamütse.

Kell 23.50 Eesti Päevalehe reporter teatas, et politsei transportis liinibussiga nr 48 vahistatuid - bussis oli neli politseinikku ja umbes kümmekond inimest, kes nägid välja nii, nagu poleks nad bussi just vabal tahtel läinud.

Kell 00.09 Päevalehe reporter Oliver Õunmaa teatab Viru tänavalt, et politsei on nüüd lillekioskite kaitsele asunud ja nende ette aheliku moodustanud. Samal ajal on Viru tänaval näha teismelisi Eesti piigasid, kes üksteisele lilli jagavad ja kilkavad, et lilled on nunnud.

mine pekki, mis teil seal toimub!!!?????

2007-04-26T23:49:00.000+03:00

Vist on väga hea, et ma enam Tõnismäel ei ela. Kui veel paar tundi tagasi arvasin, et oleks lahe aknast kaeda, siis nüüd seda pidu, mis Tallinnas praegu käib, ma küll ei tahaks näha. Ma ei saa ühelegi veebiväljaandele ligi, sest kõik on umbes!

Ega riik ja Unzip ju sellega ei arvestand... oleme meie eestlased ikka naiivsed. Ma ju Peipsi tint, tean ju et Idast ei tule kunagi midag head, ja kes arvab vastupidi, mõelgu uuesti.

õnnis pühapäev

2007-04-15T16:27:00.000+03:00

Näedsa,
no ma ei saa kohe näppe blogist eemal hoida. Pean jälle ilusast ilmast kirjutama ju. Täna on järjekordne kuum päev. Läksin sel puhul parki nagu kõik pariislased. Tegin natuke tööd ja lugesin, kuni 27 kraadi hakkas ajutegevust pidurdama ja ma otsustasin hetkeks silma kinni lasta. Pargis oli täna inimesi natuke vähem, sest täna toimus Pariisi maraton. Oleks võind seda kaema minna, aga linnas kivide peal kuuma taluda pole ka tegelikult hea mõte. Pärast kolme-nelja tundi murul ja päikesevanne õnnestus niikuinii maratoni näha. Kõik jooksjad igast maailma otsast, kes medaliga, kes ilma, olid ummistanud rongi ja lõhnastanud selle sisemuse mitte just meeldiva odööriga. Läksin seepärast peatuse võrra varem maha. Ei tea, kas olin haisust pilves või mis, aga pidin äärepealt rolleri alla jääma.

Nüüd aga istun taas oma urus ja õndsa pühapäeva puhul küpsevad ahjus vorstid (grill ja chill), mida luban endale mõnusa koduse kartulisalati saatel.

Oh poisid-plikad, tore on see elu!

Today has been ok

2007-04-14T18:01:00.000+03:00

Mulle meeldib võtteid planeerida ilusal ajal. Siis ei pea koosolekuid pidama kooli mõttetus kohvikus Franprix halba pizzat järades vaid saab "grüünesse" minna. Grüüne on Pariisis ammu kohal. Viimasel nädalal olen lausa pidanud taluma juulikuu ilma. +26 ja päike lagipähe tähendab minu kui põhjamaalase jaoks muidugi keskendumisraskusi. Ükspäev olin sunnitud endale viieka eest plätud ostma, sest kinnised kingad ei taha kuumaga enam jaga mahtuda...

Niisiis istusime Samiga täna Sacre Coeur'i juures, sõime croissante ja tegime plaane. Ta on mu esimene assistent. Ma üldse ei kujuta ette, kuidas ma selle töö hulgaga kõik hakkama saan aga mulle tundub, et enda filmi ise produtseerida pole kõige hullem. Aga võibolla ei ole asi veel hulluks läinud.
Niisiis jagasime tööülesanded ära, sest ta lahkub homme Shveitsi ja samal ajal kui tema saabub tagasi, saabub Pariisi ka minu pere, mis tähendab, et mul on väike puhkus. Ja nii need nädalad lähevad märkamatult.

Ilusa päeva puhul otsustasin teha midagi head. "Hea" tähendab eesti toitu. Näiteks kartulisalatit!

Anneli! (kodanik õde) Järgmiseks nädalaks lubab ka sooja, mitte just 27, aga 20 ikka ;)

veel

2007-04-12T00:31:00.000+03:00

ah jaa, tahtsin lihtsalt öelda, et meil on siin super ilusad ilmad. 20+

müügimees

2007-04-11T23:58:00.000+03:00

Imelikke asju juhtub ilmas, peale selle, et olen töösse uppumas. Ikka vaja ju veel endale tööd juurde hankida. Võtsin vastu pakkumise osaleda USA täispikas dokumentaalprojektis, teemaks Prantsuse presidendivalimised. Film on madala eelarvega ja seepärast nad otsivad võimalikult palju filmitudengeid, kes nende eest tööd teeks. Peame käima valimispäeval jaoskondade juures ja intervjueerima inimesi ja hea kui oleks kaamera ka.

Siis juhtus selline asi. Täna helistas mulle minu mobilikompaniist SFR müügimees. Meie vestlus nägi välja umbes selline:

tema: Proua, millal me võiksime kohtuda, et teha mulle telefoni abonement
mina: ma ei taha, mul on kõnekaart ja ma olen siin veel aint 3 kuud
tema: kas teil on abikaasa, kas tema ei tahaks liituda?
mina: jah, mul on, aga ta ei ole siin
tema: miks ei ole, kas te olete lahutatud
mina: ei ole, aga ma õpin siin ja tema on Eestis
tema: Aa! Eestist olete! kas teil on õde ja kui vana ta on
mina: on küll õde, aga tema on ka Eesis
tema: kui vana ta on
mina: 31
_____
ja siis läks asi päris imelikuks
_____

tema: kas te tete kedagi, kes oleks nii 20-24, eestis on ilusad ja targad naised ja mina tahan sealt naist võtta
...

Ja edasi jutustas ta mulle tõsimeeli, et ta on Marokost ja tema muudkui tahab Eesti naist, sest tema on kuulnud, et meil on head naised. Ma ei saand teda kuidagi aidata ja me lõpetasime kõne.

Neid marokolasi ja alzheerlasi, kes valgetel naistel ila tilkudes sabas jooksevad, on siin mustmiljon. Kui iga päev nende eest põgeneda, siis tärkavad väikesed rassistlikud tunded. Heal juhul õpid inimesi lihtsalt ignoreerima. Kui jõulude ajal Eestis käisin, siis olid mu silmad juba kirju pildiga harjunud ja mulle tundus korraga nii erakordne, et meil on kõik valged inimesed! Ja nad on nii ilusad! Ja kõik kannavad suusajopesid :)

hehe,
siuke postitus tuli täna.

kiired uudised

2007-04-06T17:53:00.000+03:00

tere mu armsaimad.

Mul oli täna viimane koolipäev tundide mõttes. Viimasel semestril enam loenguid pole. täitsa kurb on mingis mõttes, sel nädalal on kõik loengud lõppenud aplausidega. Nüüd on jäänud veel ainult lugematud filmivõtted. Vabandan, et ei ole aega olnud kirjutada, kuidagi tahtmist pole ka nigu olnud. Igasugu bürokraatlikud asjaajamised politseiprefektuuri ja linnavalitsusega on mind võhmale võtnud. Aga nad on vähemalt kenad inimesed.

Mis siis toimund on? Ausalt öelda mitte midagi erilist, eelproduktsioonis on mul 4 filmi, neist 1 mu enda oma. Ma pole suutnud omale veel produtsenti leida. Kõik rabavad saja filmi juures. Pole ime, EICAR on siuke kool, mis toodab aastas tublisti üle 100 filmi. Aga mul oleks väga vaja sellist inimest, kes suudaks mulle leida haigla, kus filmida, siis veel maja, valge 15 aastat vana bussi ja sama vana auto. Vanapaari, kes oleks 50ndate ringis ja nende 15 aastat nooremad koopiad. Lilepoodi oleks ka vaja.

Lihavõttepühad veedan vist üksinda. Keedan kaks muna, lakin küünelakiga need ära ja koksin omavahel kokku. Kõik on vaheajaks minema sõitnud ja kes veel ei ole, see läheb homme. Tegelt juhtus nii, et paar eestlast käis siin külas. Ja siis tutvusin veel ühe preilnaga, kelle tuttav on minu tuttavaga tuttav. Nagu eestlastel ikka, kõik teavad kõiki, Niisiis kolm kuud enne Pariisist lahkumist, avastan ma siit väikese eesti seltskonna. Saan nüüdsest lisaks inglise, prantsuse ja vene keelele rääkida kohvikutes ka emakeeles. Mis on tervitatav.

Eesti asjadest veel, ma ei tea, kas ma kirjutasin, aga vahepeal linastus siin kaks eesti filmi ka. Rahvusraamatukogu indie filmide festivalil jooksis Müümise kunst ja Pompidou keskus näitas Tuhiranda :)

aga praegu on väljas 25 kraadi ja ma lähen õhtusöögile, olge terved!

Jebedijass!

2007-03-30T22:14:00.000+03:00

Thompson on surnuist tõusnud. Kolmandal päeval, justnagu päris!

Thompson on surnud

2007-03-29T16:19:00.000+03:00

Jah.
Leinan teda taga.

Nii nagu ta äikesega ükapäev tuli, nii ta ka läks. Kadus paar päeva tagasi, kell 10 õhtul. Nüüd mul ei ole enam tasuta wifit ja ma ei oska ilma selleta midagi peale hakata. See hoidis minu mehe telefoniarved madalal kuna meie konversatsioon kestis ikka tunde ja tunde.
Mälestagem siis Thompsonit minutilise leinaseisakuga...

Aitäh.
Muudest uudistest ka. Hakkasin vaikselt oma filmi meeskonda kokku panema ja võtsin omale naisoperaatori. Tüdrukud ruulivad! Minu võte on 10 - 12 mai.
Teisipäeval saame teada, kelle reklaami skriptid välja valitakse. Tuleb see ka veel mahutada kuskile.
Bojanaga läheb praeg rahulikult, Eugeniga (magistri 2 kursuse tudeng, kellele teen lokatsioone) läheb närvilisemalt, sest ma pole ikka suutnud tuvastada ühtegi klaveriga inimest, kes lubaks oma kodus filmida.
Püüame edasi!

Good things happen for those who wait

2007-03-23T22:56:00.000+02:00

ehk... head asjad juhtuvad nendega, kes oskavad oodata.

See lause on üks selliseid, mis minu puhul on ajast aega kehtinud. Ja nüüd taas sain ma sellele kinnitust. Leidsime lõpuks kiriku Bojana filmile. Imeilusa Rumeenis ortodoksi kiriku, mille preester on eriti tore tegelane! Ja leidsime ka uue näitlejanna. Paar miinust on siiski asja juures ka, me ei saa seal filmida nendel kuupäevadel, mida soovisime, kuna sel ajal on lihavõttepühad. Paha lugu, Pean jälle mnema admisintratsiooni läbirääkima uute kuupäevade suhtes. Teine lugu on see, et Bojana tahab siiski oma filmi teha HDVle ja mitte 16mm-le, sest see on kallis ja tema näitlejad pole profid.
Tean, et see on mitmetele inimestele meie tiimis kehvapoolne uudis ja vähendab motivatsiooni. Aga mis teha.

Pärast nii head kohtumist kirikus, läksime õhtusöögile. Platsis oli ka hullumeelne professor Peter (kellel olid erilised teened kiriku leidmisel) ja nigu ikka, läksid mu liibanonlasest kursavend Guy ja Peter tuliselt vaidlema euroopa tsivilisatsiooni sünni, Kristuse elu ja moslemi põhitõdede üle. Ma armastan täiega neid vaidlusi!!
Lõpuks leppisime kokku, et Maarja ei olnud neitsi ja Muhamed oli kommunist.

Ja ilm on ikka külm.
Niipalju siis tänasest.

Ilmateade

2007-03-23T09:04:00.000+02:00

Täna on Eestis soojem kui Pariisis.

When shit hits the van...

2007-03-22T00:16:00.000+02:00

Niisiis,
asjad on kulgenud järgnevalt: Kriis kestab. Ja rahe sajab.
Serblannast näitlejanna otsustas sõita Tuneesiasse. Bojana otsustas sõita hüstrasse. Täna pidime kell 15 tegema infokoosoleku tervele tiimile. Rezhissöör jäi sellele hiljaks tund ja 40 mintsa. Kui ma saaksin, siis ma vallandaksin ta. Enamus inimesi pidi minema teisele võttele ja mina neid kinni hoida ei tahtnud ega saanud. Niisiis saabus rezhissöör ja väike koosolek algas. Otsustasime ära, et filmi asemel on teeme ikkagi HDVle, sest näitlejad ei ole professionaalid ja nendega töötamine võtab aega ning kahe-kolme võttega ei saa me plaane kätte. Ja film on pagana kallis. Ja eelarve väike. Siis juhtus nii, et leidsime selle sama koosoleku ajal uue näitlejanna - venelanna, kes oli castingul rollist väga huvitatud ja suutis isegi nii sisse elada, et poetas pisaraid. Nüüd tuleb talle serbia keelt hakata õpetama.
Kirikut meil endiselt ei ole. Küllap leiame siiski mingi lahenduse. Bojana keeldub stuudiovariandist ja ta peakski seda tegema, sest tema on kunstnik.

Siis, kas keegi teab kedagi, kes elab Pariisis ja kel on kodus klaver?? Ma pean leidma ühe võtte jaoks korteri klaveriga. See on osutunud suureks väljakutseks.

Esmaspäeval oli Sami võtte viimane osa. Filmisime parkimisplatsil. Taevast tuli rahet alla ja kõik olid näost lillad.
Ja nii ka täna. 5 mintsa päikest ja 5 mintsa rahet. Kevad on võrratu!

Kriis

2007-03-18T18:10:00.000+02:00

Olen ristitud ja leeritatud luteri kirikus. Aga ma ei pea väga põhjapanevalt oluliseks, millises kirikus täpselt käia, sest arhitektuurilises ja kunstiväärtuslikus mõttes satun kirikusse sageli, aga liturgiale või teenistusele pigem harva. Suhtun Jumalasse pigem filosoofiliselt. Täna juhtus nii, et koolitöö pärast läksime Bojana ja Aleksandraga (moskvalanna) vene ortodoksi kirikusse teenistusele ja pärast seda pidime preestriga kokku saama, et arutada nende kirikus filmimise võimalusi. Tuleb kohe märkida, et katoliku kirik on tunduvalt moodsam sellest mõttes. Eelmisel aastal filmiti ühes katoliku kirikus isegi lugu, mis käsitles pedofiiliat! Olgu märgitud, et kirikusse ei saa luba minna küsima ilma skriptita! Milline suurepärane erand moodsamast katoliiklusest. Ortodoksidega on teine lugu. Nende kogukond on väike ja suletud ja kirik ülimalt konservatiivne, Proovisime serbia ortodoksi, mis ütles kindla ei, nende hierarhia on kõva. Edasi liikusime vene ortodoksidesse. Meil pole õnne - St Serge'i kirikus lastakse filmida ainult dokumentalistikat ja ajakirjanduslikke reportaazhe. See, et Bojana film põhineb tõsielul, pole argument. Fiktsioon on fiktsioon ja luba ei anta. Ja teised kirikud on sama vastanud. Ja valetada, et teeme dokki, pole mõeldav.

Lugu on halb, sest me ei saa filmida katoliku kirikus, erinevused nende kahe vahel on lihtsalt liiga suured. Kõiges. Aga nende stseenide ärajätmine või kuidagi ümber kirjutamine ei tule kõne allagi, sest need on selle loo tuumaks. Kui neid pole, siis variseb kogu film kokku kui kaardimaja. Sel pole lihtsalt mõtet.
Niisis küpses tänasel kriisikoosolekul kuri plaan ehitada kirik stuudiosse. See kõlab hullumeelsena, aga tõenäoliselt ei ole meil muud võimalust. Kujutan juba üsna hästi ette, kust saada ikoone või nende reprosid, kust rentida kroonlühter ja kangas. Põrand on probleemne ja väga suured plaanid tuleb unustada. Ehk leiame ka vitraazhe. Paras jukerdamine tuleb, vaja on väga head kunstnikku.

Eile oli ka nõme päev. Vihastasin ja smas ajas see päev naerma ka. Üleeile algasid lõpuks kaks kuud edasi lükkunud Yoshanka filmi võtted (see, millest kirjutasin eespool, et rezhissöör on udu ja tema assistent veel udum). Saavutatud oli arvestatav rahaline kokkuhoid ja leitud uus võttepaik. Niisiis olin kohal esimesed neli-viis tundi, põhimõtteliselt kuni näitleja saabumiseni. Kõik oli kontrolli all. Kaks setti oli valmis tehtud ja valgustatud, võta aint üles. Siis kimasin järgmisele võttele. Eile homikul, kui olin juba ühe jalaga metroos rongile astunud, helistas Petur (assistent) ja teatas, et kella 12ks pole vaja tulla. Miks?
Selgus, näitlejanna ei taha enam tulla. (Seda näitlejannat ajas Yoshi taga kaks kuud) Miks?
Sest operaator ja rezhissöör olid võttepaigal tülli läinud ja üksteise peale karjuma hakanud.
Lahe lasteaed. Kui midagi kindlamat saab maailmas üldse olla (kui surm ja maksud välja arvata), siis see, et ükski näitleja ei taha sinuga iialgi tööd enam teha kui tiim on tülis ja ei suuda ennast kontrollida.
Kui ma enne olin 50% kindel, et seda filmi ei lõpetatagi, siis nüüd on protsent tõusnud 98ni. See 2 % on rezhissöör usk.

Kahju muidugi, näitlejanna oli tõesti kena.

kevad tuleb vääramatu jõuga

2007-03-15T17:36:00.000+02:00

Juba nädalajagu päevi valitseb Pariisis eesti maikuu. Kuigi kevadised ilmad on salakavalad, mis tähendab, et kui päeval on 16-17 sooja, siis ööks tõmbab ikka nii 6 peale ja õhukesed riided ei ole hea mõte. Eile tulin kell 2 paiku öösel võttelt ja räigelt külm oli, Siis kohtasin ööbussi peatuses eestlasi. Lisaks hakkas muga juttu tegema üks tüütu disainer, kes oskas tere öelda ja on käinud Eestis. Lisaks oli ta uhke, et tunneb Tiiu Kuiki, seda modelli ja peale selle tegi ta mulle veel ettepaneku tega filmi monteerima tulla. Ja üleüldse on ta siuke tuntud inimene, kes käib filmifestivalidel ja tunneb inimesi ja ilmakuulsaid rezhissööre. No ma omaette soovisin talle õnne, sest mul ei ole kombeks võõrastega kell 2 öösel kokkuleppeid teha ja tutvusi sõlmida, ehkki see näib siin Pariisis kuidagi tavaline.

Elan mingis konstantses filmimise perioodis ja aina hullemaks läheb. Pärast kevadvaheaega meil enam tunde ei ole ja siis pühenduvad kõik ainult filmide tegemisele. Mina teen oma esimese filmi rezhissöörina mai alguses ja kui mul on juuniks rough cut ette näidata, siis teen veel midagi paariminutilist videole. Ehk midagi eksperimentaalset. Sain innustust paar päeva tagasi toimunud meie oma kooli väikesest festivalist Shortcuts. Kõik võisid sinna omi asju saata ja täitsa palju oli eksperimentaalseid asju ja poeetilisi lühifilme. Pidu ise oli hoogne ja isegi väike kaklus peeti maha! See on siin ikka pigem erakordne kui tavaline.

novot, siuksed uudised siis praegu,

spämmikirjanikud

2007-03-10T20:12:00.000+02:00

Howard told her he'd get that guy's number for her.

The police court often did not pursue cases or announce verdicts and punishments, reinforcing the impression that police were immune from prosecution.

There were 5 teams and each had to build a rollercoaster from paper, cardboard, toothpicks, and tape.

I would like to suggest that they are putting some sort of addictive ingredient into their mashed-up batter-covered chicken burgers and Buffalo Toasted Twisters.

Functional and ornamental, there's a lot of interesting stuff happening down by your feet.

Howard said that Dungy didn't look like he could ever even play football.

Kõik need read on minu postkasti saabunud spämmi pealkirjad.

Ziveli!

2007-03-07T21:42:00.000+02:00

Eile oli mul Serbia õhtu. Mu kursaõde Bojana on serblanna ja ma produtseerin tema filmi. Kuna tal on kinnisidee, et film tuleb üles võtta serbiakeelsena, siis sel ajal kui ina mägedes tervist kosutasin, käis ta läbi kõik Pariisi serbia urkad, baarid ja restod, et leida oma filmile näitlejaid. Ja leidis nad lõpuks kõik ühest kohast.

Eile oli meil niisiis kohtumine näitlejate ja nende matrooniga. Serblaste kogukond siin on väga suletud väike ring, neil on omad baarid, omad restod, kuhu sisse saab vaid kella helistades ja muud urkad, kus kõik need dressides turvemahed ja ehitustöölised käivad pärast tööd auru välja laskmas. Kõigepealt kogunesime Bojana, mina ja Claire, kes on rezhissööri assistent kõik ühte baari kokku, kus näitlejad meid juba ees ootasid. Seni kuni Bojana nendega omas keeles vestles, märkisime meie Clairega üles võttel vajaminevad serbiakeelsed sõnad ja jõime kaamelipiimaga teed. Siis oli aeg liikuda restosse.

Oli see vast paik!! Sisse sai uksekella peale ja niikui me sisse saime, vabandas omanik - matroon - et ettekandjat täna tööl pole, too läks just aborti tegema...
Võtsime istet kuldse lae all ja elektrisiniste seinte vahel. Äsja oli valmis saanud värske remont. Kuldse võõba oli saanud ka tualett, lisaks kaunistas seda tulipunase roosiga kaunistatud potikaas. Lõhnas värske värvi järele. Omanik, proua Matroon on serbia kogukonna ema. Ta on kõikide baaride, restode ja diskoteekide omanik ja tema üksi kamandab kõiki inimesi, ka neid, kes tema heaks ei tööta. Kõik lihtsalt kuulavad teda. Niisiis kostitati meid Serbia kange ploominapsuga, mis võttis silme eest mustaks ja maitses nigu puskar, mida mu sugulased üksvahe suguvõsa kokkutulekuks valmistasid. Seda märjukest pidada Serbia koduperenaised hommikukohvi kõrvale võtma, et veri käima saada. Siis tulid lauda juba kapsarullid, suitsuliha, värske hapukasas, hakkliharullid ja vorstikesed. Lisaks voolas Jugoslaavia vein. Tundsin end nagu kodus...
Peale sööki sundis perenaine meid taas ploominapsu jooma, ehkki meil kõigil käis pea ringi juba esimesest laksust. Aga ega midagi, matrooni sõna on seadus, eriti hetkel, kus meie filmi õnnestumine sõltub ka temast. Tema ju orgunnib meile näitlejad platsile ja tema baaris on meil võtted. Seega - tuleb juua.

Söök otsas, tagasi baari. Seal oli juba pidu lahti läinud, Sünteka taga mängis mees kauneid serbia serenaade ja poppi, tümps möllas ja kidramees üritas süntekale sekundeerida nagu jaksas. Proua tellis lauda juba tuttava ploomikäraka ja meie tagasihoidliku soovi peale väitis, et tema baaris vett ei jooda! Mis siis ikka. Tuleb kuidagi koju saada.

Õnneks hakkas Proual kiire ja ta pidi restosse tagasi lippama. Meie saime oma veeklaasid ja enne metroose jõudmist kainestasid vihm ja tuul meie ringlevaid päid.

Eile küpses ka paratamatu otsus lükata võtteperioodi paari nädala võrra edasi, sest kirikus filmimise loa saamine võtab liiga kaua aega. Teisalt on see muidugi positiivne, sest Bojana saab siis oma näitlejatega rohkem harjutada, nad kõik on ju amatöörid. Ja meie saame serbia keelt õppida. Esimene sõna on mul juba selge - Ziveli - ehk terviseks!

In times like these

2007-03-02T23:08:00.000+02:00

Täna juhtus õnnetus.
Üldiselt ma siin väga tihti ei kokka, sel lihtsal põhjusel, et mu riided ei haiseks liiga toidu järele. Pole mul siin kubu ega midagi ja aknad ka lahti ei käi.
Täna otsustasin süüa teha. Käisin pidulikult poes ja ostsin kana. Siis mõtsin, mis selle kanaga teha. Otsustasin, et hautan seda veinis. Vein lõhnab ehk riietel paremini kui praemuna. Mõtsin, et maitsestan ka. Seks puhuks tõin poest pidulikult rosmariinipurgi. See üks mu lemmikuid. Hakkasin kokkama ja selgus, et rosmariinipurgi augud on hoopis suuremad kui eesti maitseainepurkidel. See selgus muidugi siis, kui olin juba hunniku patta lajatanud. Proovisin seda hiljem süüa, aga rosmariin vist enam mu lemmik maitseaine pole...

Kevad on vist kohal. Täna käisin ka pesumajas. Nuusutasin õhku ja tundsin, et ta on siin. Õhtul hakkas muidugi sadama ja öösel tuleb kindla peale kohutav tuul. Nii et ma ei saa magada ja magan hommikul sisse ja jään võttele hiljaks.

Praegu just otsustasin, et pakun teile täna ka muusikalise maiuspala.

Norras on tekkinud tore nähtus nagu Norwegian Recycling. Õigupoolest on see vist üksainus tüüp, kes pani kokku (ehk mash'is)järgnevad muusikapalad:

Black Eyed Peas "Where Is The Love"
Gary Jules "Falling Awake"
3 doors Down "Be Like That"
Red Hot Chilli Peppers "Dosed"

Kompott kirssidega asub siin:
http://norwegianrecycling.multiply.com/music/item/16

Ja veel üks mõnus segu:
http://norwegianrecycling.multiply.com/music/item/14

Neil päevil ei saa kunagi kindel olla, et keegi end sinu sulgedega ei ehi.

Tiraad

2007-02-26T20:23:00.000+02:00

Olen jälle üksi. Mees võttis lennuki ja sõitis tagasi Tallinnasse.
Aga meil oli tore reis, mäed olid suured, nagu ma kunagi näind ei ole ja siis sain peaaegu mäehaigust ka tunda või see oli külmetuse ja mäenähtude segapuder. Käisime sporti tegemas ja chillisime niisama. Ma soovitan inimestel minna sinna küll, aga see koht on (raisk), kui kallis. Kõvasti kallim kui Pariis. Ja siis käisime ka Genfis. Tore linn on. Kui peaks juhtuma, et ärkad ühel hommikul kuskil maailma otsas üles ja ei tea, ku sa asud, siis Shveitsis seda probleemi pole. Kui välja astud, kohtad ainult panku, kellapoode ja noapoode. Shoksi müüakse ka ja aint kallid autod sõidavad ringi. Ja Genfis oli sama palju venkusi, nagu Pariisis praegu, aint et neil olid kasukad ka seljas ja gukki ja doltse ja kabbaana möllas.
No ja kui ma juba linna tagasi sain, haaras mnd endasse juba osake tööst. Käisin serblannast kursaõel külas nõu pidamas. Ta teeb oma esimest filmi ja ma produtseerin teda. Ta koduks on varakamber.
Ta elab ühe professori ja ajaloolase Peteri juures, kes muuhulgas on ka stsenarist. Peteri kireks ja sissetulekuallikaks on antiik-raamatud, käsikirjad ja vana hiina kunst. Ta ostab neid üle maailma kokku ja siis müüb edasi. Tema raamatukogus, kus meil oli au viibida, seisid riiulitel reas vanakreeka keelsed sõnaseletajad, piiblite reformatsiooniaegsed kommenteeritud väljaanded ja igasugu teisi piibli versioone nii ladina kui vanakreeka keelseid. Lisaks vanad Hiina käsikirjad pärgamendirullides ja lugematu arv igatsugu vanu antiikseid entsüklopeediasarju. Põlved läksid nõrgaks sellise väärika varanduse ees. Ja paratamault tuli meelde Kreisiraadio nal, kus Oja Pets antiigipoes käis. Mis on kõige vanem asi, mis teil siin poes üleüldse on?!
Piibleid käib Peter müütamas Weimaris, muid asju arvatavasti igal pool mujal.
Täna oli mul lõpuks au Peteriga tuttavaks saada. Ta saabus kohvikusse ja lajatas lauale Sotheby oksjonikataloogi, mille esikannel oli tema omanduses olev vaas, mis on üks esimesi portselanvaase, mis Hiinas üleüldse valmistati. Üritasin leida kataloogist selle alghinda aga ei tahtnud viisakusest kataloogi jõllama jääda.
Vanamees, nii 65 aastane, on paras ekstsentrik, peab pikki üsna energilisi monolooge ja teistel eriti rääkida ei lase. Kuna ta on arvatavasti krooniline pastakate lahti unustaja, siis ta vestitaskute allääred olid tindist kõik sinised. Bojana rääkis just ühe kena loo temast. Peter oli ostnud Norah Jonesi uue plaadi ja sealt sõnu lugenud. Sattus sõna peale, mille tähendust ta ei teadnud, midagi nagu tacky või wacky... Peter otsis välja paksu sõnaraamatu. Esimeses polnud, otsis teisest, sealgi polnud. Lõpuks otsis plaadikanelt plaadifirma numbri ja helistas. Nõudis, et preili Jones antaks toru otsa, ta tahab teada, mis see sõna tähendab.
Nii et kui saate lollakaid kõnesid, siis ei maksa arvata, et aint mingi haige inimene elistab. Igatahes tahaksin kangesti ka edaspidi tema töötuppa sattuda ja antiiki sirvida.

Vahepea juhtus olema siin Vabariigi aastapäev. Palju õnne teile tagantjärgi! Me mehega ostsime kooki, tegime pärnaõie teed ja veeretasime tärkat. Ja siis ma võtsin Eesti terviseks ka paar pitsi Saaremaa viina, mis mul siin kapis ikka pidulikeks puhkudeks käeprast on. Postimehe kodukalt vaatasin vastuvõtu pilte ja siis lugesin kõnet ka. Hea kõne oli. Vabariigi aastapäeva esimesel pühal vaatasin klippi ka Ilvese kõnega ja tal tuleks tiba siiski kõnepidamist harjutada. Aga mis siin ikka seletada, esimene oluline kõne ka presidendina.

Ja siis mul on kurb uudis ka. See uudis on tegelikult Mart Laarile. Palun öelge talle edasi, et tal jääb nendel valimistel minu hääl saamata, sest ma ei saa hääletada. Kahjuks on siin see süsteem nii, et peab hääletama kas kirja teel või elektroonilselt. Kirja teel hääletamine oli juba veebruari alguses ära ja ma ei tulnud selle pealegi, et siis asju ajada. Elektrooniline hääletamine käib ID kaardiga, aga mul on koodid kadunud. Mees otsis ka, aga ei leidnud, neid ei lähe lihtsalt kunagi vaja, sest id kaardi lugejat mul pole ja kasutan aint reisimisel seda kaarti. Ja seegi kord Shveitsist Prantsusmaale tagasi minnes oli sellest vaid tülinat. Mingit kasu niisiis mu plastiklipakast pole ja 5 aastat tagasi saadud koodid on ka rohkete kolimiste käigus Looja karja läinud. Vabandage niisiis Mardi ees, sel aastal jääb mul esimest korda hääletamata ja mul on sellest siiralt kahju.

Aga mul kestab veel paberite järgi vaheaeg. Sisuliselt enam logeleda ei saa, sest uues projektid trügivad uksest sisse. Sel semestril produtseerin ühe filmi ja ühe muusikavideo ja teen ühele filmile heli ja teises olen locations manager. Kõik need kohutused juba ründavad mind täie hooga. Lisaks on ukse ees uued tähtajad kodutöödele ja reklaam tuleb ka nädalaga valmis kirjutada. Mul pole veel toodetki. Ega teenust. Ehk oskate midagi soovitada?

Nõudmiseni.
Muhv

Raport

2007-02-20T19:41:00.000+02:00

Tere.
Mäed siin Chamonixs on võimsad, ilm on imeilus ja hotellitoa rõdult avaneb vaade Mont Blancile
Kõik kohd kehas valutavad, tasakaalulihased õlavöötmes, jalad ja põlved, millele täna kukkusin.
Kurk on ka natuke valus.
Seega trotsin valu ja sõidan sellele vaatamata. Ja vahest kurdan ka, sest on, kellele kurta.
Kevad on Prantsusmaal.
Ja internetti on vähe, pool tundi maksab 7 eurtsi, nii et aidaa!
Pariisis näeme.

asjad, millele koju tulles mõtlen.

2007-02-15T19:39:00.000+02:00

Porte de la Chapelle on räpane
ma ei kannaa kui inimesed mul sabas käivad
Filmipoes müüakse Griffithi, Vertovi ja Eisensteini filme 5 euroga.
kõige rohkem kasutan liini 12 ja 4
minu metroo lift mahutab 1000 kilo ehk 100 inimest
minu lemmikpood on tööstusantiigi pood Zut!
minu lemmik saiapood on Coquienerie, ostan sealt kaks croissanti
prantslane ei rüveta croissanti iialgi või või moosiga, selleks on teine sai
Jean Auguste poeg Renoir sündis Montmartril
peaksin ostma ära Peppersi piletid
prantslased on aeglased
eestlased on aeglased, aga mitte asjaajamises
armastan heli tegemist, aga ei taha olla igavesti helimees (naine)
peaks minema näitusele või muuseumisse
peaks minema kinno
sõidan nädala lõpus Chamonix-sse
söön täna õhtul need croissantid koos või ja moosiga õhtusöögiks ära

tule taevas appi!

2007-02-14T14:44:00.000+02:00

Asi muurub juba naeruväärseks. Täna on end minu ukse ette sisse seadnud moefotograafid modellidega ja muudkui pildistavad. Ma ootan vaikset hetke, millal kurja näoga välja astuda ja neid ehmatada. Kavatsen neid tiba peedistada.
Ja siis mingi konkreetne koer laseb ka kogu aeg just minu ukse kõrvale. Ma loodan, et need moepeded astuvad sinna sisse!

Kolmapäeva hommik

2007-02-07T13:16:00.000+02:00

Aeg lippab kui see vanamees, kes mul iga päev ukse ees tervisesporti teeb. Olen vahepeal veel ühed võtted üle elanud ja nüüd olen endale seadnud piirangud: sel semestril enam ei ühtki võtet. Pean enda suhtes ka tibake inimlikkust üles näitama.

Tegelen praegu kaugjuhtimisega. Ostame mehega endale kodu. Väga imelik on, kui saad oma tulevast kodu vaadata aint piltide pealt ja samal ajal pead välja mõtlema, mis sinna kõik panema peab, et oleks kodu moodi. Kodu saab asuma suure tõenäosusega puumajas. Seega on mul imaginaarne kodu praegu. Ma ei kujuta ette, et kui ma suvel tagasi lähen, siis lähen hoopis teise koju, mitte enam Kaarlisse. Need asjad panevad tundma, et elu on imelik ja hämmastav. Asjad juhtuvad iseenesest, ilma et saaksin ise kuidagi neid reaalselt katsuda.

Ükspäev nägin peaaegu Pariisi kesklinnas hiiglasuurt põlevat ehituskonteinerit. Üks väike Citroen oli pargitud sellest vähem kui meetri kaugusele. Meil oli muidugi vaja Mandyga ona nina võimalikult lähedale toppida, mis siis, et meie buss oli võttetehnikat täis. Oleksime võinud vabalt õhku lennata. Kui olime tulekahjust mööda saanud, saabus politsei ja blokeeris tee ära. Sel korral saime päästetud.

Spordinaise katastroof

2007-02-01T22:23:00.001+02:00

Kolmapäev, 31, jaanuar
Mul tuleb varsti vaheaeg. Otsustasin minna mehega koos sporti tegema. Sporditegemine on minu eelarvesse tekitanud korraliku augu, aga eelmine aasta ei saanud ma üldse suurele mäele, seega olen füüsiliselt väljakutsutud (Ljova tõlge fraasist physically challanged). Suur mägi asub Chamonix Mont Blanc-il.

Kursavenna filmi ettevalmistus on katastroofiline, loodetavasti ei tule võttel katasroofi. Kõik on lahtine, filmime homme, aga näitleja saime alles eile. Mina liitusin projektiga alles poole nädala eest ja juba siis tundus, et paljud põgenevad uppuvalt laevalt. Loodetavasti meid enne siiski päästetakse.

Neljapäev, 1. Veebruar, enam-vähem katastroof
Täna on mul võte, istun võttepaiga köögis ja mind ajab see kõik naerma. Rezhissöör on udu, tema parem käsi on veel udum. Ta ei tea, mis plaan on esimene, ta ei tea, mis kell näitlejad tulevad, ta unustas helistada valgustajale, magas sisse, ei hoia platsil korda, ei hooli ajast jne jne… ühesõnaga kõik, mida esimene assistent ei peaks olema, tema on. Rezhissöör tahaks, et kõik võtted oleksid dollyga (see raudtee kaamerale), aga ei suuda isegi otsuada võtteplatsil, milline siis esimene kaamerapositsioon on.
Ainus pühendumine tekkis siis, kui oli vaja rekvisiidiks tuhatoosi koos konidega ja kõik suitsetajad aeti välja suitsetama.
„Heliosakond“ on naljanumber. Mr Johnson oma ülikonna ja kaabuga ja tema sõber, kes on veel edevam, temalgi on kaabu, kuldne pintsak ja dolce-gabbana ruulib. Ja lõpuks ta ei teindki midagi.

Ohh
Ma pole siin mingi kunn, aga osad inimesed on siin kui kamp idioote. Ja mis peamine, nad on tegelt kõik toredad inimesed!

Õhtu:
Lõpetasime võtte majas. Pargivõtted jäid tegemata, tagasisõites jäime ummikusse ja ei saanud bussi õigel ajal tagastada. See tähendab rohkem raha. Näitleja ütles alles täna, et ta ei saa laupäeval tulla.

Mul pea valutab.

seepärast läksin guugeldama ja leidsin, et on olemas järgnevad spordialad:
Gay Basketball / Lesbian Basketball
Bisexual Basketball / Transgendered Basketball
Basketball Fetish
Gay Basketball Shopping
Basketball Yaoi

We do business here!

2007-01-30T15:51:00.000+02:00

poisid-plikad,

olen siin vahepeal natuke mõtteid kogunud ja mõelnud, tootnud skripte ja sünopsiseid. Filminud ja veini joonud. Ükspäev käisime aafrikaste linnajaos, seal Barbésis, kus Marborot müüakse. Seal sai nalja, pooled kaadrid tegime poolsalaja, sest kohalikud ärituusad arvasid, et me oleme politseist ja tulid õiendama, et meil on siin filmimiseks luba vaja "We sell here cocaine, heroine, extacy, marihuana, we do business here!", oli nende põhiargument. Muidugi pole kolmel inimesel ja kaameral luba vaja kui meil pole tripodi ega midagi. Me oleks võind nendega ka bisnist teha, aga see polnud eriti ahvatlev väljavaade, arvestades umbes kümmet meile lähenevat ja valjuhäälset aafrika "ärimeest".

Siis ma olen siin üle pika aja restosid külastanud. Sõbranna oli tööasjus siin ja me leidsime mu kodu lähedalt täitsa pandava vene resto, armeenlasest kelner oli väga lahke ja kostitas meid küll kruvikeerajate küll musta viinaga (värvilt musta) ja imet küll - ka musta leiba pakuti pelmeenide juurde! Teine käik toimus just paar päeva tagasi, kui pidime teise Pariisis elava eesti sõbrannaga dringile minema ja lõpetasime suures lauas kaheteistkümekesi. Tal on väga huvitavad tuttavad, fotograafid, disainerid, arhitektid, modellid ja geid. Eel-jõuluõhtul sain kokku tema sõbranna hollandlasest isaga, kes oli väikestviisi öko-geograaf ja uuris maa-alust reostust. Väga huvitav! Restoõhtul sain kuulda gossipit, kuidas nende endisest modellist tuttav sai filmirolli. Suur läbilöök! Tema roll on olla ida-euroopa prostituut Paul Verhoeveni filmis ja magada kohe filmi esimesel viiel minutil Viggo Mortenseniga.

Sellised uudised siis.
Nädalavahetusel on jälle kaks võtet.
näeme!

Oehhhhh

2007-01-24T20:13:00.000+02:00

Kallid sõbrad.
Sügavad vabandused, et pole teinud nii ammu sissekannet. Ljova just avaldas kahtlust, et töö võib olla mu maha murdnud.
Täna, kus ma mõnusalt stsenaristikatundi sisse magasin, võtan ma endale aega, et kirjutada siia blogisse.

Niisiis Pariisi naasmisest saadik on minu elu olnud vaid üks suur hullumaja. Esimene nädal kulus hoogsatele ettevalmistustele, sest nädala lõpus olid võtted. Kahtlemata olid need väga kurnavad, töötasime reedest pühapäevan kokku 50 tundi! Alustasime iga päev kell 6.30 ja lõpetasime kesköö paiku. See oli kohutav katsumus mitmes mõttes. Olin rezhissööri assistent, aga Auguste pole just kõige kergem olevus, kes maa peale on loodud. Ta on perfektsionist, aga mitte selle parimas tähenduses. Mõnest plaanist tegime 16 võtet (aga oleks pidanud hakkama saama 5ga)!!!!! Hea, et me HDVle filmisime ja mitte filmile, see oleks mõnus rahapõletamine olnud… Päevavalgust oli vähe ja just see mängis kõige olulisemat rolli. Kui päev oli läinud, siis pidime päevavalgust inimeerima prozhedega, mis võttis omakorda veel kauem aega, et asi loomulikuks ja õigeks saada. Ja Auguste pole just väga tähelepanelik ka oma meeskonna suhtes. Kui ta ütleb midagi head, siis tundub see pigem võlts kui südamest. Üks hommik olime kõik õigeaegselt võttepaigas ja tema alles dushi all. Kui ta toast välja tuli, siis selle asemel, et tere öelda, küsis ta kohe, kes hilineb? Tore hommik! Hoiame moraali kõrgel!
Nüüd ma olen juba hakanud seda pilti udustama ja tean täpselt, kus me tegime vigu nii ettevalmistuses kui võttel. Tohutu õpiprotsess oli.

Kui võte läbi, siis olid kuhjunud nädala jooksul tekkinud tööde tähtajad kukile. Neid oli vaja kiiresti likvideerima hakata. Ma ei käinud esimesel semestri nädalal üheski tunnis. Kirjutasin ühe päevaga valmis oma järgmise skripti 10 käsu teemal ja nagu eile selgus, oli mu õppejõud väga ragul sellega ja peaaegu kiljus (kui mees saab üldse nii teha), kui toredad detailid mul on! Huhh.
Laupäeval oli järgmine võte, seal ma olin boomer. Hea ja rahulik töö, vahest jäävad selg jalad haigeks. Sel neljapäeval filmime seda sama projekti edasi Pariisi eeslinna kinos.

Laupäev, pühapäev ja järgmine neljapäev on järgmine võte, seal olen tegevprodutsendi rollis. Siis tuleb jälle nädalavahetus, kus osalen kahes filmis. Magistri 2 kursuse 35mm võttel olen statist ☺ ja magistri 1 kursuse töös teen heli. Võtted on natuke Pariisist väljas, mis on eriti chill.

Samal ajal pean ma esitama viimase drafti oma skriptist ja rezhiiplaani. Stsena ja heli tunnis kirjutama veel kaks lühifilmi ja tegema muid töid. Ja siis tulevad juba meie 10 käsu filmivõtted. Ja pärast seda reklaamivõtted ja siis veel aastalõpuprojekti võtted. Ja muuhulgas on plaan teha veel mõneks festivaliks üks või kaks väiksemat dokki koos paari kursakaaslasega.

Nüüd vist peaks olema selge, miks ma ei ole teile kirjutanud, kallid.
Mu kodu on nagu tolmuurgas, sest pole aega koristada, mul on ainult mustad riided, sest pole aega pesumajja minna, pidin minema riideid juurde ostma ☺
Püüan end parandada. Ja püüan lisada siia juurde ka pilte, kui ma leian viisi, kuidas nad siin mäki programmis väiksemaks teha.